Soolisest võrdsusest

Urve Palo

Üheksakümnendatel istusid kaks meest, üks soomlane ja teine eestlane maha, et valida juhti oma harukontorile Riias. Kuna tegu oli ehitusmaterjalide müügiga tegeleva ehk siis meheliku valdkonnaga, otsustati ühel meelel, et otsitakse meessoost juhti. Niisiis, elimineeriti kandidaatide CV-de hulgast naised ja kutsuti vestlusele sõela läbinud meessoost isikud.

Kõik sujus tõrgeteta kuniks sisenes ruumi kandidaat, kes ilmselgelt ei meenutanud meest. Oli hoopis lühikest kasvu õbluke naisterahvas. Eksitus sai juhtuda, sest läti nimed olid härrastele tundmatud ja ekslikult peeti Dace nime mehele kuuluvaks. Viisakate inimestena otsustati kandidaat siiski ära kuulata, mitte ukselt tagasi saata. Ja mida oleks mõistliku olnud ärasaatmise kohta öeldagi? 

Loo kulminatsioon on selline, et olles ära kuulanud kõik kandidaadid, otsustas tandem, endalegi suureks üllatuseks, valida üksuse esimeseks juhiks sellesama naisterahva Dace. Ta oli lihtsalt oma oskuste, hariduse ja võimete poolest parim kandidaat. Dacest kujunes väga edukas juht ja ta töötas ettevõttes pikki aastaid.

Usun, et sellest näitest julgustatuna, pakuti minule aastaid hiljem võimlaus kandideerida samale positsioonile Eestis. Ma kandideerisin ja võitsin. Kas mina või Dace oleksime saanud antud ametikoha tänu sellele, et EL nõuete tõttu on erasektoris palgad avalikud. Kindlasti mitte. Sellel puudub igasugune mõju aitamaks rohkem naisi juhtivatele kohtadele.

Millel siis oleks mõju, sest fakt, et Eestis ja ka mujal maailmas, on endiselt vähe naisi nii tippjuhi ametis kui ka ettevõtete nõukogudes, on ju tõsi?

Olime aastaid Dacega kaks naist pea 100 mehe hulgas, kui osalesime suure rahvusvahelise kontserni iga-aastasel juhtide kokkusaamisel. Muutus hakkas toimuma, kui börsiettevõtte juhtkond võttis vastu otsuse, et nad soovivad jõuda 30/70 suhteni erineva soo esindatuses organisatsiooni juhtkondades üle maailma. Selline teadlik ja täiesti vabatahtlik algatus muutis tõesti aasta-aastalt pilti kirjumaks. Seda tehti, mitte kohustuse tõttu, vaid mõisteti, et selline lähenemine on ettevõttele kasulik ja aitab kaasa paremate tulemuste saavutamisele.

Olen hämmingus, et tänapäeval soovitakse Euroopa Liidu tasemel erasektorit hakata sundima välja töötama selgeid palgasüsteeme, neid töötajatele tutvustama ja selgitama ning maksma sarnase väärtusega tööd tegevatele inimestele samaväärset tasu. Need on ju elementaarsed 21. sajandi juhtimiskompetentside hulka kuuluvad tegevused! Juhin tähelepanu, et kohustus maksta võrdväärse töö eest inimestele sama tasu hoolimata nende soost, on ka Eesti seadustes kirjas olnud juba aastakümneid.

Sellised organisatsioonid, kes neist kinni ei pea, ei saa olla ka pikaajaliselt edukad, sest tänapäeva töötajad lihtsalt ei aktsepteeri 19. sajandisse jäävat käitumist. Vähemalt mitte head töötajad, keda tikutulega taga otsitakse ja kelledest sõltub organisatsiooni edukus. Veelgi enam, edukad ettevõtted teavad väga hästi, et neile on kasulik kujundada nii otsustajate ringi kui ka meeskondi laiemalt, selliselt, et seal oleks esindatud mitte üksnes erinev sugu, vaid ka vanus. Niisiis, 19. sajandisse jäävate juhtimisvõtetega organisatsioonid jäävad lihtsalt varem või hiljem konkurentsis alla. Uus põlvkond, kes on peale kasvamas, ei aktsepteeri diskrimineerimist mingil tasemel ja lihtsalt lahkub sellisest ettevõttest varem või hiljem, rääkimata sellest, et innustunud töötamist sellises keskkonnas ei leia.

EL tasemel selliste regulatsioonide panemine erasektorile on minu arvates selgelt üle pingutatud bürokraatia ilming, mille vastu tuleks seista. Seda enam, et näeme taas katset Eestis kehtestada rangemaid reegleid kui Brüssel soovitab – tuues kohustuse ka alla 100 töötajaga ettevõtetesse. See on samm rohkema, mitte vähema bürokraatia poole, mida ettevõtlus sujuvaks toimimiseks vajab.

Küll, aga pole mul midagi selle vastu, kui näiteks riigiettevõtete nõukogude ja riigiasutuste juhtkondade personalivaliku puhul järgitaks mitmekesisuse printsiipi. Seda nii sooliselt kui ka vanuseliselt. Eeskuju on nakkavam, kui me arvata oskame ja avalik sektori rolli siin ei tasuks alahinnata. Näiteks minu tütar, olles 13-14 aastane ja kirjutades EV aastapäeva kõnet oma koolitööna, pani sinna uhkusega sisse fakti, et meie president on naine. See oli tema jaoks oluline. Kahjuks oleme samas näinud, et ametisolevas valitsuses on astutud naiste esindatusega samm tagasi võrreldes eelmise, Isamaa osalusel sündinud koalitsiooniga.

Sarnased vaated mitmekesisusele peaksid olema ka teistes riigi poolt rahastatud asutustes. Näiteks veel aasta tagasi juhtisid ETV poliitika debatte üksnes keskealised mehed, mistõttu pidin vaatajana nii mõnigi kord taluma ekraanil toimuvat „kukepoksi“. See riivas silma ja kõrva kohe väga. Õnneks on tänaseks olukord muutunud ja selle tulemusena poliitikasaade nii sõnas kui pildis tasakaalukam.