Miks ma ei usu Eesti valitsuserakondi?

Urve Palo

Praegune kolmikliit sai valijatelt aasta tagasi hunniku hääli ehk valuutat, mis on nüüdseks kõik tuulde lastud. Kas anname Europarlamendi valimistel seda neile veel juurde, küsib Urve Paris Palo (Isamaa).

Alles aasta tagasi toimusid Eestis parlamendivalimised ja täpselt 17. aprillil 2023 asus tööle uus valitsus, kuhu kuuluvad Reformierakond, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokratlik Erakond. Valimistest möödus napilt viis nädalat ja juba valitseski haigutav kuristik äsja valijatele antud lubaduste ja tegelike tegude vahel.

Valitsuse loosungid on tühjad

Oravate huultelt antud lubadus makse mitte tõsta, sotside uljas võitlus ebavõrdsuse vähendamise eest ja Eesti 200 raudkindlalt kõlanud väide, et automaksu me küll ei kehtesta, jäid müütilisteks «hea mees, kes lubabki» loosungiteks.

Napilt kuu peale valimisi «avastasid» (olles ise juba 2021. aasta algusest saadik rahandusministri portfelli hoidnud) oravad, et riigikassa on tühi ja Ukrainas käib sõda ning asuti looma ühiskonnas müüti karjuvast vajadusest tõsta kõikvõimalikke makse ja tühistada või vähendada erinevaid peredele mõeldud soodustusi. Mis muutus selle lühikese ajaga, mis jäi valimiste ja koalitsiooni moodustamise vahele, mis andnuks legitiimse võimaluse selliste otsuste elluviimiseks ilma enne valimistel mandaati küsimata?

Valijate petmine
Kust võtsid sotsid õiguse petta oma valijaid sellisel moel, et selmet asuda ebavõrdsuse vähendamise poole samme astuma, asuti tegutsema otse vastupidiselt. Sotsiaaldemokraatide valijate antud häältega aidatakse oravatel ära kaotada praegu kehtiv ainuke ebavõrdsust leevendav maksupoliitiline meede, maksuküür.

Naeruväärne on jutustada alampalga aastast aastasse plaanitavast tõusust kuni 50 protsendini keskmisest palgast aastaks 2027 kui tohutust poliitilisest võidust. Miks? Sest selle pidev kasv on ju paratamatu ja lisaks on alampalga saajaid üksnes veidi üle kolme protsendi hõivatutest. Nii madala palgaga lihtsalt ongi järjest raskem uusi töötajaid leida. Lisaks on teada fakt, et Eestis lepivad alampalga tõusus kokku sotsiaalpartnerid tööandjate ja ametiühingu esindajate näol, mitte poliitilised erakonnad. Ebavõrdsuselt juba oleme euroala üks kõrgema näitajaga riike ja valitsuse tegevuse tõttu nüüd ka kaudsete maksude osatähtsuses üldises maksukoormuses.

Vaesus kasvab veelgi

Räägime veel numbritest. Absoluutset vaesust koges 2022. aastal ligi 48 000 inimest. 2021. aastal oli neid inimesi 18 000, mis tähendab, et see arv on kasvanud kaks ja pool korda. Absoluutne vaesus näitab, kui suur osa ühiskonnast ei ole võimeline end ära elatama. Ja mida siin imestada, kui toidukorv on kallinenud viimase kahe aasta jooksul pea poole võrra. Lisaks näitavad värsked Eurostati andmed, et Eesti on hakanud viimastel aastatel Euroopa keskmisest SKTst elaniku kohta maha jääma ja see mahajäämus kasvab edasi. 2021. aastal oli keskmine sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta 86 protsenti, 2022. aastal 85 protsenti ja eelmisel aastal kõigest 81 protsenti EL27 keskmisest.

Valitsus on pistnud oma käe sügavale Eesti inimeste taskusse, mis on kõrgete elektrihindade (millest arvestatava osa moodustavad maksud ja aktsiis) ja kasvanud laenuintresside tõttu niigi auklik, kuid on oma osa tegemata jätnud.

Mida ma selle all mõtlen?

Esiteks, nii kaua, kuniks valitsus jätkuvalt plaanib uuest aastast ära kaotada nn maksuküüru ehk kehtestada kõigile ühetaoline tulumaksuvabastus, mille hinnaks on aastas enam kui 400 miljonit eurot, ei kõla nutt riigieelarve raskest rahalisest seisust usutavalt. Mulle meenutab see tegevus Nõukogude aja Mosfilmi linateost «Moskva pisaraid ei usu». Jutt sellest, et kõik see raha tuleb omakorda tarbimisse tagasi, on pooltõde, sest seda, kui suur osa sellest jõuab ringiga tarbimisse ja palju säästetakse või välismaale viiakse, on keeruline ennustada, kuna sellest muudatusest kasusaajate hulgas on eelkõige keskmisest kõrgemat palka saavad inimesed.

Selle enam kui 400 miljoniga saaks aga riik teha nii mõndagi ratsionaalset ja tegelikult vajalikku. Alustades kasvõi taristusse investeerimisega. Näiteks eraldab tänavu riik teedeehitusse 160 miljonit eurot, mis on 40 miljonit vähem kui mullu. Ja ka mullu oli seda vähe. Teedeehitusega tegelevad ettevõtted sulgevad riiklike tellimuste mahu olulise vähenemise tõttu uksi. Hiljem jälle neid avada on aga väga keeruline, kuna tegu on kapitalirohke valdkonnaga. Rääkimata muidugi ehitamata või renoveerimata jäänud teelõikudest, mis meie turvalisust ja regionaalset arengut toetavad. Sellisel moel investeeritud raha tuleks aga kohe kindlasti hiljem maksudena kuhjaga tagasi, sest ainult maksustamisega me rikkaks ei saa. Ettevõtlust, mis on juba üheksa kvartalit järjest languses, toetades aga küll.

Kohti, kuhu raha oleks vaja, meil jagub, olgu selleks tervishoid, õpetajate palgad või riigi kaitsekulutused, meie aga lihtsalt loobime selle tuulde, et iga hinnaga täita hirmkallist valimislubadust.

Suur riigiaparaat koormab jätkuvalt eelarvet

Palju on räägitud sellest, et meie riik on juba õhuke ja sealt ei ole midagi võtta. Neid, kes püüavad vastupidist väita, üritatakse tühistada vastuväidetega, kas sa tahad hakata politseinikke ja arste koondama? Ei taha, on selge vastus, aga ometi olen ma veendunud, et ruumi kokkuhoiuks riigil on küllaga, sest bürokraatia vohab meil jätkuvalt.

Bürokraatial on omadus ise kasvada ja tähtsat tööd juurde tekitada. Tuleks teha audit läbivalt kõigis ministeeriumides ja nendega seotud kümnetes erinevates sihtasutustes ning allasutustes, hinnates käimasolevaid projekte ja tegevusi sellise nurga alt, kas need toetavad heaolu ja rikkuse kasvu riigis või mitte. Kui ei toeta, lõpetame ära! Rääkimata dubleerivast tegevusest eri ametite vahel.

Jutt sellest, et meil on üksnes 7000–8000 inimest, kes töötavad ametites ja ministeeriumites ning sealt polevat suurt midagi võtta, on kõnealuses küsimuses kõigest jäämäe pealne osa. Tegelikkuses töötab meil avalikus halduses Eurostati andmetel 40 100 inimest, mis moodustab seitse protsenti kogu hõivatutest. Soomes on see näitaja 5,4 protsenti. Jah, nende hulgas on lisaks ministeeriumide, ametite, sihtasutuste, allasutuste, KOVide jne töötajatele ka riigikaitsega hõivatud (näiteks tegevväelasi on meil alla 3000 inimese), kuid sellisel juhul on võrdlus Soomega isegi hullem, sest Soomes on Euroopa üks tugevamaid ja suuremaid armeesid. Kindlasti ei ole selles numbris aga sees õpetajad ja meditsiinitöötajad, kuid just nende vähendamisega hirmutatakse riigivalitsemises revisjonile ärgitajaid kõige enam.

Tegemata kodutöö

Niisiis, valitsus on aldis sundima kokkuhoiule Eesti peresid, vähendades nende hakkamasaamist. Teeb otsuseid, mis paisutab inflatsiooni ja tõstab makse, kuid on jätnud tegemata oma kodutöö kokkuhoiu asjus. See on ju tülikas, ajamahukas ja ebapopulaarne.

Kolmandaks, valitsusjuhi jutt nii Eestis kui ka väljaspool sellest, kui õrn on Eesti julgeolek, külvab küll hirmu, halvab inimeste mõtlemisvõime ning peletab eemale ka viimased investorid, kuid meie julgeolekut ja kaitstust selline tegevusviis kindlasti ei tõsta.

Pigem vastupidi. Mida on meie valitsus tegelikult teinud, et meie julgeolekut suurendada? Kaitseväe juhataja jutt 1,5 miljardist eurost hädavajalikest tegemata investeeringutest on jäänud kurtidele kõrvadele. Peale seda, kui valitsus on juba julgeoleku egiidi all mõõdutundetult tõstnud kõikvõimalikke makse, on väga keeruline tulla välja ideega kehtestada taaskord uus maks, seekord siis julgeolekumaks. See aeg on mööda lastud. Ehk oleks siin meie võimaluseks julgeoleku riiklike võlakirjade emiteerimine, mida Eesti valitsus küll Euroopa Liidule soovitab, kuid kodumaal välistab?

Nüüd on samad erakonnad valimisrallil Euroopasse. Oleme me ikka kindlad, et siin aetakse meile käojaani, aga Euroopasse jõudes kõik muutub ja nad on Eesti inimeste eest väljas?

Usaldusega on nii, et seda välja teenida on raske, aga kaotada lihtne. Valitsus on vähem kui aastaga kaotanud usalduse inimeste silmis kodumaal ja europarlamendi valimistel nende poolt hääletamata jätmine annab selge signaali. Poliitikute jaoks on kapitaliks hääled. See on ainuke valuuta, mis selles maailmas maksab. Praegune kolmikliit sai valijatelt aasta tagasi hunniku valuutat, mis on nüüdseks kõik tuulde lastud. Kas anname veel?