Majandus ei ole raketiteadus

Majandus

Euroopa Keskpank on viimase pooleteise aastaga tõstnud märgatavalt intressimäärasid. Ajalooliselt on intressimäärasid tõstetud inflatsiooni tagant ajava kuumenenud majanduse jahutamiseks. Seekord on seis aga erinev: inflatsioon on olnud küll kõrge, kuid selle põhjuseid tuleb otsida mitte majanduse temperatuurist, vaid kobarkriisidest: eelkõige geopoliitilisest olukorrast ja pandeemiast tingitud tootmis-ja tarneahelate muutumisest aga ka läbimõtlemata poliitiliste otsuste mõjul kerkinud elektrihinna tõusust.

Euribori tõus lööb ühe vitsaga kõiki 20 eurotsooni riiki, aga esmahooga on eriti valusalt pihta saanud Eesti ja eestlased, sest meie laenud on tavapärasest suuremal määral Euriboriga seotud. Tegu on maksuga, mille maksavad kinni lõpptarbijad. Ka ettevõtete laenude eest tasutud intressid, sest varem või hiljem mõjutavad need lõpptoote hinda. Rääkimata sellest, et 2018 aasta seisuga oli 84% Eesti leibkondadest pangalaen. Seega, intresside tõus puudutab suuremal või vähemal määral meid kõiki.

Keskpanga eesmärk on hoida inflatsiooni 2% piires ja ohjata hinnatõuse laenuintresside tõusuga. See aga omakorda tähendab, et ettevõtted jätavad ära investeeringud, tooteid saab olema vähem ja hinnad ei lange, vaid pigem kasvavad jätkuvalt. Tekib nõiaring, mis ühel hetkel viib inflatsiooni languseni, aga seda palju aeglasemalt kui varasematel puhkudel.

Et Euroopa Keskpank ravib sel korral hinnatõusuhaigust valede vahenditega, ei õigusta see samas Eesti valitsuse rumalaid otsuseid, mis majanduse tervist veelgi halvendavad. Vastupidi. Meie siin võiksime olla targemad ning mitte hagu juurde lisada, vaid langetama otsuseid, mis majanduse tervist parandavad.

Kevadel kuulsime oravate suust juttu, et mingit majanduskriisi ei olevat, suvel räägiti sellest, et sügisel läheb paremaks ehk, siis mingi kriis justkui ikka on. Neljapäevane Statistikaameti teade, et majanduslangus mitte ei leevene vaid süveneb, on sellest ehe näide. Nüüd otsitakse valitsuses meeleheitlikult märke sellest „paranemisest“. 

Miks muidu on oravate suust hakatud aina enam kostma juttu sellest, et inimeste ostujõud olevat paranenud ja põhjust hädaldamiseks pole. On ju läinud paremaks, eks! Paraku loits „on ju läinud paremaks“ tegelikku olukorda majanduses ja inimeste hakkamasaamises ei paranda.

Millised on siis tegelikud numbrid? Esiteks reaalpalk võrreldes kahe aasta taguse ajaga, ei ole tõusnud. Keskmine palk on Statistikaameti andmetel kahe aastaga küll tõusnud pea 24% võrra (2021 aasta kolmandas kvartalis 1463 eurot ja 2023 aastal 1812 eurot), aga tarbijahinnaindeksi muutus samal ajal on olnud pea 29% (sept. 2021 – sept. 2023).

Kusjuures reaalpalka arvutatakse nii, et võetakse keskmine palk ja jagatakse hinnatasemega, intresside muutust arvesse võtmata. Kui aga on tegu laenu võtnud leibkonnaga, siis reaalpalga muutus paraku pere tegelikku rahalist olukorda ja hakkamasaamist hästi ei peegelda. Sellistel peredel ja neid on valdav enamus, on intressitõusude tõttu igapäevaste kulutuste jaoks jääv summa oluliselt langenud. Selle väikese detaili „unustavad“ meie „majandusekspertidest“ oravad millegipärast ära, hurjutades neid, kes julgevad majandus-ja rahandusteemadel sõna võtta.

Aastatel 2008-2010 oli Eestis majanduskriis, kus paljud kaotasid töö. Praegu sellist tööpuudust ei ole (paraku küll Töötukassa andmetel on vabu töökohti 13 korda vähem kui töötuid ja töötus kasvab),  aga inimeste hakkamasaamine on raskem. Lihtsalt oluliselt vähem raha jääb kätte intressitõusudest ja elukallidusest tingitud põhjustel. Tuletan siinkohal meelde, et toidukorv on kahe aasta jooksul kallinenud 40%. Põhjust arvata, et see langeb, ei ole. Pigem käibemaksu tõusust tingituna kasvab üsna varsti veelgi – ja oluliselt rohkem, kui räägivad meile koalitsioonipoliitikud, kes võtavad arvesse üksnes maksutõusu mõju poes, mitte selle lisandumise kogu tarneahelale. 

Selle asemel, et lihtsalt maksudega mängida, peaks valitsus täna tegema kõik, et mitte anda oma otsustega hoogu elukalliduse tõusule ja majanduse stagneerumisele. Iga Eesti valitsus eesmärk peaks olema püüelda majanduskasvu poole, mis on minimaalselt 3% aastas. Vastasel korral me üksnes kaugeneme Lääne-Euroopast. Üksnes toetades Eesti ettevõtete üleminekut kõrgema tootlikkusega tegevuste juurde ja andes juurde kindlustunnet investeerida, on meil võimalus päriselt kasvada ja rikkust koguda.

Kui Eesti tööstuse lisandväärtus töötaja kohta oleks samal tasemel EL27 tööstusettevõtete keskmisega (2022.aastal oli see 58% EL27 keskmisest), siis oleks Eesti sisemajanduse kogutoodang vähemalt neljandiku võrra suurem (Statistikaameti andmetel oli Eesti SKT 2022 aastal jooksevhindades ca 36 miljardit eurot). Kusjuures valitsuse „Tööstuspoliitika 2035“ dokument, mis kiideti heaks alles sel sügisel, seab eesmärgiks:  „Meie majanduskeskkond on konkurentsivõimeline ja stabiilne (sealhulgas sisendmaksud nagu keskkonna-ja energiatasud ning siseriiklikud toetused on konkurentsivõimelised, tagatud on vajalik infrastruktuur)“. Samas dokumendis lubatakse otsuste tegemisel arvestada tööstusettevõtetega. Kurb on tõdeda, et paber kannatab kõike ja tegelikud sammud ning päevapoliitilised otsused viivad meid seatud eesmärgist aina kaugemale. Kaasamisest ja kuulda võtmisest ei maksa siinjuures üldse rääkida.

Niisiis, oravad, jaanalinnu mängimise asemel, tuleb jalad kõhu alt välja võtta, tegelikkusele otsa vaadata ja tegutsema hakata. Vaadake kasvõi üle lahe soomlaste poole, kus oma majanduse toetamiseks planeeritakse mahukat nelja miljardi suurust investeeringute programmi, selmet tegeleda soovmõtlemisest tuleneva loitsimisega: „Kõik on hästi ja aina paremaks läheb“.

Majandus ei ole raketiteadus. Kui majanduse põhimõisted ja reeglid selgeks teha, ei ole keeruline langetada reaalselt kasu toovaid otsuseid. Paha ei teeks ka erialaorganisatsioonide, kes igapäevaselt riigieelarvet täidavad, soovituste kuulamine.