Miks ma ei usu Eesti valitsuserakondi?

Praegune kolmikliit sai valijatelt aasta tagasi hunniku hääli ehk valuutat, mis on nüüdseks kõik tuulde lastud. Kas anname Europarlamendi valimistel seda neile veel juurde, küsib Urve Paris Palo (Isamaa).

Alles aasta tagasi toimusid Eestis parlamendivalimised ja täpselt 17. aprillil 2023 asus tööle uus valitsus, kuhu kuuluvad Reformierakond, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokratlik Erakond. Valimistest möödus napilt viis nädalat ja juba valitseski haigutav kuristik äsja valijatele antud lubaduste ja tegelike tegude vahel.

Valitsuse loosungid on tühjad

Oravate huultelt antud lubadus makse mitte tõsta, sotside uljas võitlus ebavõrdsuse vähendamise eest ja Eesti 200 raudkindlalt kõlanud väide, et automaksu me küll ei kehtesta, jäid müütilisteks «hea mees, kes lubabki» loosungiteks.

Napilt kuu peale valimisi «avastasid» (olles ise juba 2021. aasta algusest saadik rahandusministri portfelli hoidnud) oravad, et riigikassa on tühi ja Ukrainas käib sõda ning asuti looma ühiskonnas müüti karjuvast vajadusest tõsta kõikvõimalikke makse ja tühistada või vähendada erinevaid peredele mõeldud soodustusi. Mis muutus selle lühikese ajaga, mis jäi valimiste ja koalitsiooni moodustamise vahele, mis andnuks legitiimse võimaluse selliste otsuste elluviimiseks ilma enne valimistel mandaati küsimata?

Valijate petmine
Kust võtsid sotsid õiguse petta oma valijaid sellisel moel, et selmet asuda ebavõrdsuse vähendamise poole samme astuma, asuti tegutsema otse vastupidiselt. Sotsiaaldemokraatide valijate antud häältega aidatakse oravatel ära kaotada praegu kehtiv ainuke ebavõrdsust leevendav maksupoliitiline meede, maksuküür.

Naeruväärne on jutustada alampalga aastast aastasse plaanitavast tõusust kuni 50 protsendini keskmisest palgast aastaks 2027 kui tohutust poliitilisest võidust. Miks? Sest selle pidev kasv on ju paratamatu ja lisaks on alampalga saajaid üksnes veidi üle kolme protsendi hõivatutest. Nii madala palgaga lihtsalt ongi järjest raskem uusi töötajaid leida. Lisaks on teada fakt, et Eestis lepivad alampalga tõusus kokku sotsiaalpartnerid tööandjate ja ametiühingu esindajate näol, mitte poliitilised erakonnad. Ebavõrdsuselt juba oleme euroala üks kõrgema näitajaga riike ja valitsuse tegevuse tõttu nüüd ka kaudsete maksude osatähtsuses üldises maksukoormuses.

Vaesus kasvab veelgi

Räägime veel numbritest. Absoluutset vaesust koges 2022. aastal ligi 48 000 inimest. 2021. aastal oli neid inimesi 18 000, mis tähendab, et see arv on kasvanud kaks ja pool korda. Absoluutne vaesus näitab, kui suur osa ühiskonnast ei ole võimeline end ära elatama. Ja mida siin imestada, kui toidukorv on kallinenud viimase kahe aasta jooksul pea poole võrra. Lisaks näitavad värsked Eurostati andmed, et Eesti on hakanud viimastel aastatel Euroopa keskmisest SKTst elaniku kohta maha jääma ja see mahajäämus kasvab edasi. 2021. aastal oli keskmine sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta 86 protsenti, 2022. aastal 85 protsenti ja eelmisel aastal kõigest 81 protsenti EL27 keskmisest.

Valitsus on pistnud oma käe sügavale Eesti inimeste taskusse, mis on kõrgete elektrihindade (millest arvestatava osa moodustavad maksud ja aktsiis) ja kasvanud laenuintresside tõttu niigi auklik, kuid on oma osa tegemata jätnud.

Mida ma selle all mõtlen?

Esiteks, nii kaua, kuniks valitsus jätkuvalt plaanib uuest aastast ära kaotada nn maksuküüru ehk kehtestada kõigile ühetaoline tulumaksuvabastus, mille hinnaks on aastas enam kui 400 miljonit eurot, ei kõla nutt riigieelarve raskest rahalisest seisust usutavalt. Mulle meenutab see tegevus Nõukogude aja Mosfilmi linateost «Moskva pisaraid ei usu». Jutt sellest, et kõik see raha tuleb omakorda tarbimisse tagasi, on pooltõde, sest seda, kui suur osa sellest jõuab ringiga tarbimisse ja palju säästetakse või välismaale viiakse, on keeruline ennustada, kuna sellest muudatusest kasusaajate hulgas on eelkõige keskmisest kõrgemat palka saavad inimesed.

Selle enam kui 400 miljoniga saaks aga riik teha nii mõndagi ratsionaalset ja tegelikult vajalikku. Alustades kasvõi taristusse investeerimisega. Näiteks eraldab tänavu riik teedeehitusse 160 miljonit eurot, mis on 40 miljonit vähem kui mullu. Ja ka mullu oli seda vähe. Teedeehitusega tegelevad ettevõtted sulgevad riiklike tellimuste mahu olulise vähenemise tõttu uksi. Hiljem jälle neid avada on aga väga keeruline, kuna tegu on kapitalirohke valdkonnaga. Rääkimata muidugi ehitamata või renoveerimata jäänud teelõikudest, mis meie turvalisust ja regionaalset arengut toetavad. Sellisel moel investeeritud raha tuleks aga kohe kindlasti hiljem maksudena kuhjaga tagasi, sest ainult maksustamisega me rikkaks ei saa. Ettevõtlust, mis on juba üheksa kvartalit järjest languses, toetades aga küll.

Kohti, kuhu raha oleks vaja, meil jagub, olgu selleks tervishoid, õpetajate palgad või riigi kaitsekulutused, meie aga lihtsalt loobime selle tuulde, et iga hinnaga täita hirmkallist valimislubadust.

Suur riigiaparaat koormab jätkuvalt eelarvet

Palju on räägitud sellest, et meie riik on juba õhuke ja sealt ei ole midagi võtta. Neid, kes püüavad vastupidist väita, üritatakse tühistada vastuväidetega, kas sa tahad hakata politseinikke ja arste koondama? Ei taha, on selge vastus, aga ometi olen ma veendunud, et ruumi kokkuhoiuks riigil on küllaga, sest bürokraatia vohab meil jätkuvalt.

Bürokraatial on omadus ise kasvada ja tähtsat tööd juurde tekitada. Tuleks teha audit läbivalt kõigis ministeeriumides ja nendega seotud kümnetes erinevates sihtasutustes ning allasutustes, hinnates käimasolevaid projekte ja tegevusi sellise nurga alt, kas need toetavad heaolu ja rikkuse kasvu riigis või mitte. Kui ei toeta, lõpetame ära! Rääkimata dubleerivast tegevusest eri ametite vahel.

Jutt sellest, et meil on üksnes 7000–8000 inimest, kes töötavad ametites ja ministeeriumites ning sealt polevat suurt midagi võtta, on kõnealuses küsimuses kõigest jäämäe pealne osa. Tegelikkuses töötab meil avalikus halduses Eurostati andmetel 40 100 inimest, mis moodustab seitse protsenti kogu hõivatutest. Soomes on see näitaja 5,4 protsenti. Jah, nende hulgas on lisaks ministeeriumide, ametite, sihtasutuste, allasutuste, KOVide jne töötajatele ka riigikaitsega hõivatud (näiteks tegevväelasi on meil alla 3000 inimese), kuid sellisel juhul on võrdlus Soomega isegi hullem, sest Soomes on Euroopa üks tugevamaid ja suuremaid armeesid. Kindlasti ei ole selles numbris aga sees õpetajad ja meditsiinitöötajad, kuid just nende vähendamisega hirmutatakse riigivalitsemises revisjonile ärgitajaid kõige enam.

Tegemata kodutöö

Niisiis, valitsus on aldis sundima kokkuhoiule Eesti peresid, vähendades nende hakkamasaamist. Teeb otsuseid, mis paisutab inflatsiooni ja tõstab makse, kuid on jätnud tegemata oma kodutöö kokkuhoiu asjus. See on ju tülikas, ajamahukas ja ebapopulaarne.

Kolmandaks, valitsusjuhi jutt nii Eestis kui ka väljaspool sellest, kui õrn on Eesti julgeolek, külvab küll hirmu, halvab inimeste mõtlemisvõime ning peletab eemale ka viimased investorid, kuid meie julgeolekut ja kaitstust selline tegevusviis kindlasti ei tõsta.

Pigem vastupidi. Mida on meie valitsus tegelikult teinud, et meie julgeolekut suurendada? Kaitseväe juhataja jutt 1,5 miljardist eurost hädavajalikest tegemata investeeringutest on jäänud kurtidele kõrvadele. Peale seda, kui valitsus on juba julgeoleku egiidi all mõõdutundetult tõstnud kõikvõimalikke makse, on väga keeruline tulla välja ideega kehtestada taaskord uus maks, seekord siis julgeolekumaks. See aeg on mööda lastud. Ehk oleks siin meie võimaluseks julgeoleku riiklike võlakirjade emiteerimine, mida Eesti valitsus küll Euroopa Liidule soovitab, kuid kodumaal välistab?

Nüüd on samad erakonnad valimisrallil Euroopasse. Oleme me ikka kindlad, et siin aetakse meile käojaani, aga Euroopasse jõudes kõik muutub ja nad on Eesti inimeste eest väljas?

Usaldusega on nii, et seda välja teenida on raske, aga kaotada lihtne. Valitsus on vähem kui aastaga kaotanud usalduse inimeste silmis kodumaal ja europarlamendi valimistel nende poolt hääletamata jätmine annab selge signaali. Poliitikute jaoks on kapitaliks hääled. See on ainuke valuuta, mis selles maailmas maksab. Praegune kolmikliit sai valijatelt aasta tagasi hunniku valuutat, mis on nüüdseks kõik tuulde lastud. Kas anname veel?

Erasektoris oleks valitsus päevapealt vallandatud

Vanarahvas armastas öelda „Pessimist on see, kes näeb eemalt tark välja, aga optimist see, kes asjad ära teeb.“ Meie valitsusliikmete igapäevase sõnavara hulka kuuluvad fraasid: „väga keerulised ajad“, „rasked otsused“, „eelmiste valitsuste tegemised ja tegemata jätmised“ jne. Paratamatult jääb mulje, et võimule on saanud pessimistid, kes lootusetuse ja hirmu külvamise varjus loodavad sarnaste argumentidega õigustada terve mõistusega vastuolus olevaid otsuseid ja nende tagajärgi. 

Huvitav, millisel valitsusel on kerge olnud? Ajad ja väljakutsed võivad olla erinevad, aga valitsust, mille töölaual pole hunnik lahendamata probleeme, pole olnud ega tule ka. See on iga ministri palga sees, et selge peaga käised üles käärides, ilma nurina ja hirmutamiseta seista Eesti inimeste ja ettevõtluse käekäigu eest, mitte majandusolukorda ignoreerides pimesi edasi rühkida hirmkalli valimislubaduse täitmisega. 

On keeruline ette kujutada, kui sellist lootusetust ja kõiki teisi süüdistavat kultuuri viljeleks oma kollektiivis erasektori juht. Targad omanikud laseksid taolise juhtkonna päevapealt lahti, et ennetada töötajate laialijooksmist, motivatsiooni langust ja ettevõtte pankrotti. Seega pole ehk palju nõuda, et riigijuhtide igapäevases sõnavaras domineeriksid hoopis mõtted: „Meil on plaan, kuidas kasvatada Eesti inimeste ja riigi jõukust ning me järgime seda hoolega“, „ Me saame hakkama“, „Me hoolime oma inimestest“, „Me oleme valmis kuulama ja katsetama. Me mõistame, et vanad dogmad täna enam ei kehti, ühiskond on muutunud ja me otsime uusi lahendusi“.

Majanduslikult jõukas rahvas ja riik ei ole importkaup. Seda saab luua üksnes kohapeal ja kohapealsest materjalist. Selleks tuleb majanduse edendajaid kuulata, mitte neid kahepäevaliste kooskõlastusaegadega vaigistada.

Muutused leiavad aset seal, kuhu suunad oma mõtted, pilgu ja teod. Kas fookus on eesmärgil saada ükskõik millise hinnaga tulud-kulud kiiresti tasakaalu või hoopis pikaajalisel plaanil kasvatada Eesti rahva heaolu ja riigi jõukust? Olenevalt eesmärgist on lahendused kardinaalselt erinevad. Heaolu ja jõukuse kasvatamine eeldab oskust ja soovi mõista, millised otsused toovad perspektiivis raha juurde, millised hoopis vähendavad? Valituse valikud, mis kehtestavad uusi makse, tõstavad olemasolevaid, lisaks kõikvõimalikke tasusid ja riigilõive, vähendavad pikas vaates ettevõtete konkurentsivõimet ning peletavad eemale investeeringuid, mis tähendab kokkuvõttes eelarvele hoopis miinusmärki.

Samamoodi tuleb küsida, kas otsus loobuda Osaka Expol osalemisest suurendab või vähendab perspektiivis riigi jõukust? Või otsus kolida Kliimaministeerium teistesse ruumidesse ja maksta lepingu ennetähtaegse lõpetamise eest trahvi pea pool miljonit eurot? Raha ei ole maailmast ega ka Eesti riigist otsa saanud. Küsimus on valikutes ja oskuses näha pikemat perspektiivi.

Tänane majandus ei ole üle kuumenenud, mida peaks intressi- ja maksutõusudega ravima hakkama. Pandeemiast tingituna ja geopoliitiliste olude tõttu on pakkumine vähenenud ja tarneahelad muutunud. Otsitakse võimalusi tuua tootmist tarbimisele lähemale ja leida uusi tooraine ning kütuste tarnekanaleid, mis aga on oluliselt kallimad. Samuti mõjutab majandust prognoosimatu elektrihind. 

Maksutõusudega viiakse majandusest rohkem raha ära, kui sinna pannakse, mis toob kaasa töökohtade kadumise ja tarbimise vähenemise, mis omakorda vähendab maksulaekumisi. Kas tõesti tahame sellist nõiaringi? 

Neljaliikmelise pere ühe nädala toidukorv oli käesoleva aasta septembris üle 40% kõrgem kui kaks aastat tagasi samal ajal (Eesti Konjunktuuriinstituut 2023; 2023. a 116,28 eur ja 2021. a 82,14 eur) ja see ei odavne, vaid planeeritavate maksutõusudega kallineb veelgi. Meie keskmine ostujõud on tagasi viie aasta taguses ajas ja vaatamata sellele, et reaalpalk on mõnevõrra tõusnud, jääb peredel igapäevasteks kulutusteks raha oluliselt vähem kätte. 

Makse olevat vaja tõsta selleks, et vähendada eelarve defitsiiti. Seda väidet ei saa aga tõsiselt võtta. Esiteks, maksude tõstmise tulemusena kiireneb inflatsioon ja pidurdub majandus, mistõttu laekub perspektiivis vähem makse ka riigieelarvesse. Need, kes väidavad, et ei käibemaksu aga ka keskkonnatasude tõusud ei tõsta inflatsiooni, on kas majandusküsimustes küündimatud või valetavad.

Teiseks, ei julgeta välja öelda, et maksude tõstmine on maksuküüru kaotamise hind. Selle asemel, et tunnistada, et see väga kallis, ent riigi jõukust ja rahva heaolu mitte kasvatav tegevus tuleks ära jätta, püütakse jäärapäiselt rääkida musta valgeks. Tänaseks on vast igaüks aru saanud, et tarbimismaksude tõusu tõttu kaotavad kõik Eesti inimesed, kuigi tegelikkuses maksavad oma sissetulekust ära proportsionaalselt enam need, kelle palgast põhiline osa kulub elamiseks. Kui võrrelda meie olukorda naabritega, siis Eesti 3% jõukamaid teenib umbes sama palju kui Soome 5% jõukamaid, kuid 5% Eesti vasemaid teenib juba täna kaks korda vähem, kui 5% Soome vaesemaid. Tarbimismaksude tõus suurendab seda vahet veelgi. 

Tulles tagasi mõtte juurde, et majanduslikult jõukas rahvas ja riik ei ole importkaup ning jõukust saame luua üksnes kohapeal, siis peaks meie riigi valitsuse fookus olema kogu oma rahva jõukuse ja toimetuleku kasvatamisel. Absoluutselt iga otsust tehes tuleks seda eesmärki silmas pidada ja „kraadida“.

Tasub meeles pidada, mida valitsuserakonnad meile enne valimisi lubasid: oravad makse mitte tõsta, Eesti 200 automaksu mitte kehtestada ja sotsid ebavõrdsust vähendada. Kohe peale valimisi heideti need lubadused kõrvale, lootes hirmutamise ja „kõik teised on süüdi“ retoorikaga inimeste iseseisva mõtlemise võimet halvata ja pahameelt uinutada. Aga ükskord plahvatab vimm, mis kogunenud salaja.

Soovin kutsuda meie valitsust mõistusele jätta ära planeeritavad maksutõusud ja maksuküüru kaotamine ning keskenduda oma otsustes ja tegevuses sellele, mis aitab turgutada meie ettevõtete kindlustunnet homse päeva ees, soovi investeerida tootlikkuse kasvu ja arendustegevusse, mis tõstab Eesti rahvusvahelist konkurentsivõimet ning lõppkokkuvõttes parandab meie inimeste elujärge ja tõstab heaolu.

Absurditeater nimega valitsus

Valitsuse võit kätkeb endas enneolematut kaotust

Viimastest parlamendivalimistest, millele eelnenud debattides lubati taaskord tõsta õpetajate palgad 120 protsendini. Eesti keskmisest on möödas napp kümme kuud ja ennäe, olemegi olukorras, kus õpetajad streigivad, majandus on sügavas stagnatsioonis ning riigikassa tühi. Parafraseerides tuntud lastefilmis „Nukitsamees“ kõlanud metsamoori, oli paar päeva enne valimisi justkui kõik üle ja mõned päevad peale valimisi, kõik puudu. Sajad miljonid, mis kuluvad aastas hirmkalli ja ühiskonna sidusust mitte toetava valmislubaduse- maksuküüru kaotamiseks, on olemas, aga kümme miljonit õpetajate palkade tõusuks mitte. Kas pole küsimus mitte prioriteetides?

Valitsusliikmete meediavahendusel toimuv omavaheline sõnasõda ja peaministri soovitus hakata õpetajatel automaksu eestkõnelejateks meenutab nukravõitu absurditeatrit, millele parku oleme kõik pileti ostnud. Meie rahaga etendatakse laval halvasti dramatiseeritud ja hooletult ette kantud lavatükki. Mul on siiralt hea meel, et õpetajad otsustasid seljad sirgu lüüa ja selgelt välja öelda: „Meile aitab!“. Streigiotsusele  eelnesid arvukad võimaluste andmised, et näitetrupp nimega „valitsus“ ennast kokku võtaks ja vabanduste asemel, miks ei saa õpetajaskonnale antud lubadust täita, lahendusi otsiks. Vana juttu sellest, et meie koolivõrk vajab korrastamist ja palgaraha allikad peituvat seal, ei saa kuidagi tõsiselt võtta.

Esiteks, koolivõrku ei korrastata ühe aastaga, see on pidev ja ajas muutuv protsess ehk nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa. Koolivõrgu arendamisega peavad nii kohalikud omavalitsused kui ka riik pidevalt tegelema, kuid kohe kindlasti pole õiglane panna koolivõrgu vahendeid ja õpetajate palgaraha ühte patta. Sellisel juhul ei teki raha palkade tõstmiseks mitte kunagi, ikka on vaja veel optimeerida ja „korrastada“. Teiseks, haridussüsteemi optimeerides, tuleb silmas pidada, et ei haridus ega ka tervishoid ole valdkonnad, mida saab rajada lühiajalisel kulu-tulu põhimõttel. Mõlema puhul kaasnevad iga otsusega sotsiaalmajanduslikud mõjud, mille puhul kehtib reegel „Kümme korda mõõda, üks kord lõika“.  

Loosungiga “Maakoolid kinni!” ei saavuta me muud, kui seda, et maapiirkonnad tühjenevad veelgi tempokamalt inimestest, sest lapsevanemad teevad oma otseseid laste huvisid silmas pidades ja seda pikaajalise vaatega. Kui käib pidev jutt selle ümber, et maakoolid on kallid ja ei tasu riigile ära, siis jätab noor pere pigem maale kolimata või otsib uue kodu linna, isegi kui töökoht ja soov maal elada on olemas. See kõik aga ei teeni pikaajaliselt ei Eesti julgeoleku- ega demograafilisi huve. Inimeste heaolust rääkimata.

Mis puutub õpetajate poolt lisaks palgale välja toodud murekohtadele suurest töökoormusest ja  kvalifikatsioonist mitte sõltuvast palgast, siis nendes küsimustes saavad lisaks Haridus-ja Teadusministeeriumile palju ära taha kooli juhtkond koostöös kohaliku omavalitsusega. Oluline on, et pedagoogide koormuse arvutamisel, arvestatakse asjaoluga, et järjest suuremat väljakutset pakuvad meie õpetajatele nii erivajadustega kui ka eesti keelt mitte rääkivate laste arvu kasv klassides.  Need lapsed vajavad, aga eraldi tähelepanu ja pingutust, mis omakorda eeldab, et õpetajal jääb aega nii tunniks ette valmistamiseks kui ka eneselaadimiseks. Kurnatud ja läbipõlenud inimene teeb kurja oma tervisele ning ei ole võimeline pakkuma oodatud hoolt ja tähelepanu.  Ma pole isiklikult veendunud, kas õpetaja palk peaks eristuma tööstaaži poolest, kuid selles olen küll veendunud, et õpetaja kutse peaks selle omandamist motiveerivat lisatasu tooma. 

Juhul, kui streik lõpeb ilma kokkuleppeta ja sedamoodi paraku hetkel paistab, siis kaotajaks on kogu ühiskond, mitte üksnes õpetajad. Ainuke võitja on ehk valitsus, kes on asetanud ennast juba mõnda aega tagasi ühiskonnast väljapoole. Inimesel, kes on lüüa saanud, stressis ja murekoormaga rusutud, on keeruline olla empaatiline, osavõtlik ja tähelepanelik. Samas, just seda me lisaks õppeaine andmisele, õpetajatelt ootame. Ootame, et nad toetaksid ja hooliksid. Olen mures, et täna valitsuse hoolimatusest tuleneva tegevusetuse ja kangekaelsuse vilju näeme aastate pärast ning seda rahanumbriga mõõta pole enam võimalik. 

Soolisest võrdsusest

Üheksakümnendatel istusid kaks meest, üks soomlane ja teine eestlane maha, et valida juhti oma harukontorile Riias. Kuna tegu oli ehitusmaterjalide müügiga tegeleva ehk siis meheliku valdkonnaga, otsustati ühel meelel, et otsitakse meessoost juhti. Niisiis, elimineeriti kandidaatide CV-de hulgast naised ja kutsuti vestlusele sõela läbinud meessoost isikud.

Kõik sujus tõrgeteta kuniks sisenes ruumi kandidaat, kes ilmselgelt ei meenutanud meest. Oli hoopis lühikest kasvu õbluke naisterahvas. Eksitus sai juhtuda, sest läti nimed olid härrastele tundmatud ja ekslikult peeti Dace nime mehele kuuluvaks. Viisakate inimestena otsustati kandidaat siiski ära kuulata, mitte ukselt tagasi saata. Ja mida oleks mõistliku olnud ärasaatmise kohta öeldagi? 

Loo kulminatsioon on selline, et olles ära kuulanud kõik kandidaadid, otsustas tandem, endalegi suureks üllatuseks, valida üksuse esimeseks juhiks sellesama naisterahva Dace. Ta oli lihtsalt oma oskuste, hariduse ja võimete poolest parim kandidaat. Dacest kujunes väga edukas juht ja ta töötas ettevõttes pikki aastaid.

Usun, et sellest näitest julgustatuna, pakuti minule aastaid hiljem võimlaus kandideerida samale positsioonile Eestis. Ma kandideerisin ja võitsin. Kas mina või Dace oleksime saanud antud ametikoha tänu sellele, et EL nõuete tõttu on erasektoris palgad avalikud. Kindlasti mitte. Sellel puudub igasugune mõju aitamaks rohkem naisi juhtivatele kohtadele.

Millel siis oleks mõju, sest fakt, et Eestis ja ka mujal maailmas, on endiselt vähe naisi nii tippjuhi ametis kui ka ettevõtete nõukogudes, on ju tõsi?

Olime aastaid Dacega kaks naist pea 100 mehe hulgas, kui osalesime suure rahvusvahelise kontserni iga-aastasel juhtide kokkusaamisel. Muutus hakkas toimuma, kui börsiettevõtte juhtkond võttis vastu otsuse, et nad soovivad jõuda 30/70 suhteni erineva soo esindatuses organisatsiooni juhtkondades üle maailma. Selline teadlik ja täiesti vabatahtlik algatus muutis tõesti aasta-aastalt pilti kirjumaks. Seda tehti, mitte kohustuse tõttu, vaid mõisteti, et selline lähenemine on ettevõttele kasulik ja aitab kaasa paremate tulemuste saavutamisele.

Olen hämmingus, et tänapäeval soovitakse Euroopa Liidu tasemel erasektorit hakata sundima välja töötama selgeid palgasüsteeme, neid töötajatele tutvustama ja selgitama ning maksma sarnase väärtusega tööd tegevatele inimestele samaväärset tasu. Need on ju elementaarsed 21. sajandi juhtimiskompetentside hulka kuuluvad tegevused! Juhin tähelepanu, et kohustus maksta võrdväärse töö eest inimestele sama tasu hoolimata nende soost, on ka Eesti seadustes kirjas olnud juba aastakümneid.

Sellised organisatsioonid, kes neist kinni ei pea, ei saa olla ka pikaajaliselt edukad, sest tänapäeva töötajad lihtsalt ei aktsepteeri 19. sajandisse jäävat käitumist. Vähemalt mitte head töötajad, keda tikutulega taga otsitakse ja kelledest sõltub organisatsiooni edukus. Veelgi enam, edukad ettevõtted teavad väga hästi, et neile on kasulik kujundada nii otsustajate ringi kui ka meeskondi laiemalt, selliselt, et seal oleks esindatud mitte üksnes erinev sugu, vaid ka vanus. Niisiis, 19. sajandisse jäävate juhtimisvõtetega organisatsioonid jäävad lihtsalt varem või hiljem konkurentsis alla. Uus põlvkond, kes on peale kasvamas, ei aktsepteeri diskrimineerimist mingil tasemel ja lihtsalt lahkub sellisest ettevõttest varem või hiljem, rääkimata sellest, et innustunud töötamist sellises keskkonnas ei leia.

EL tasemel selliste regulatsioonide panemine erasektorile on minu arvates selgelt üle pingutatud bürokraatia ilming, mille vastu tuleks seista. Seda enam, et näeme taas katset Eestis kehtestada rangemaid reegleid kui Brüssel soovitab – tuues kohustuse ka alla 100 töötajaga ettevõtetesse. See on samm rohkema, mitte vähema bürokraatia poole, mida ettevõtlus sujuvaks toimimiseks vajab.

Küll, aga pole mul midagi selle vastu, kui näiteks riigiettevõtete nõukogude ja riigiasutuste juhtkondade personalivaliku puhul järgitaks mitmekesisuse printsiipi. Seda nii sooliselt kui ka vanuseliselt. Eeskuju on nakkavam, kui me arvata oskame ja avalik sektori rolli siin ei tasuks alahinnata. Näiteks minu tütar, olles 13-14 aastane ja kirjutades EV aastapäeva kõnet oma koolitööna, pani sinna uhkusega sisse fakti, et meie president on naine. See oli tema jaoks oluline. Kahjuks oleme samas näinud, et ametisolevas valitsuses on astutud naiste esindatusega samm tagasi võrreldes eelmise, Isamaa osalusel sündinud koalitsiooniga.

Sarnased vaated mitmekesisusele peaksid olema ka teistes riigi poolt rahastatud asutustes. Näiteks veel aasta tagasi juhtisid ETV poliitika debatte üksnes keskealised mehed, mistõttu pidin vaatajana nii mõnigi kord taluma ekraanil toimuvat „kukepoksi“. See riivas silma ja kõrva kohe väga. Õnneks on tänaseks olukord muutunud ja selle tulemusena poliitikasaade nii sõnas kui pildis tasakaalukam.