Majandus ei ole raketiteadus

Euroopa Keskpank on viimase pooleteise aastaga tõstnud märgatavalt intressimäärasid. Ajalooliselt on intressimäärasid tõstetud inflatsiooni tagant ajava kuumenenud majanduse jahutamiseks. Seekord on seis aga erinev: inflatsioon on olnud küll kõrge, kuid selle põhjuseid tuleb otsida mitte majanduse temperatuurist, vaid kobarkriisidest: eelkõige geopoliitilisest olukorrast ja pandeemiast tingitud tootmis-ja tarneahelate muutumisest aga ka läbimõtlemata poliitiliste otsuste mõjul kerkinud elektrihinna tõusust.

Euribori tõus lööb ühe vitsaga kõiki 20 eurotsooni riiki, aga esmahooga on eriti valusalt pihta saanud Eesti ja eestlased, sest meie laenud on tavapärasest suuremal määral Euriboriga seotud. Tegu on maksuga, mille maksavad kinni lõpptarbijad. Ka ettevõtete laenude eest tasutud intressid, sest varem või hiljem mõjutavad need lõpptoote hinda. Rääkimata sellest, et 2018 aasta seisuga oli 84% Eesti leibkondadest pangalaen. Seega, intresside tõus puudutab suuremal või vähemal määral meid kõiki.

Keskpanga eesmärk on hoida inflatsiooni 2% piires ja ohjata hinnatõuse laenuintresside tõusuga. See aga omakorda tähendab, et ettevõtted jätavad ära investeeringud, tooteid saab olema vähem ja hinnad ei lange, vaid pigem kasvavad jätkuvalt. Tekib nõiaring, mis ühel hetkel viib inflatsiooni languseni, aga seda palju aeglasemalt kui varasematel puhkudel.

Et Euroopa Keskpank ravib sel korral hinnatõusuhaigust valede vahenditega, ei õigusta see samas Eesti valitsuse rumalaid otsuseid, mis majanduse tervist veelgi halvendavad. Vastupidi. Meie siin võiksime olla targemad ning mitte hagu juurde lisada, vaid langetama otsuseid, mis majanduse tervist parandavad.

Kevadel kuulsime oravate suust juttu, et mingit majanduskriisi ei olevat, suvel räägiti sellest, et sügisel läheb paremaks ehk, siis mingi kriis justkui ikka on. Neljapäevane Statistikaameti teade, et majanduslangus mitte ei leevene vaid süveneb, on sellest ehe näide. Nüüd otsitakse valitsuses meeleheitlikult märke sellest „paranemisest“. 

Miks muidu on oravate suust hakatud aina enam kostma juttu sellest, et inimeste ostujõud olevat paranenud ja põhjust hädaldamiseks pole. On ju läinud paremaks, eks! Paraku loits „on ju läinud paremaks“ tegelikku olukorda majanduses ja inimeste hakkamasaamises ei paranda.

Millised on siis tegelikud numbrid? Esiteks reaalpalk võrreldes kahe aasta taguse ajaga, ei ole tõusnud. Keskmine palk on Statistikaameti andmetel kahe aastaga küll tõusnud pea 24% võrra (2021 aasta kolmandas kvartalis 1463 eurot ja 2023 aastal 1812 eurot), aga tarbijahinnaindeksi muutus samal ajal on olnud pea 29% (sept. 2021 – sept. 2023).

Kusjuures reaalpalka arvutatakse nii, et võetakse keskmine palk ja jagatakse hinnatasemega, intresside muutust arvesse võtmata. Kui aga on tegu laenu võtnud leibkonnaga, siis reaalpalga muutus paraku pere tegelikku rahalist olukorda ja hakkamasaamist hästi ei peegelda. Sellistel peredel ja neid on valdav enamus, on intressitõusude tõttu igapäevaste kulutuste jaoks jääv summa oluliselt langenud. Selle väikese detaili „unustavad“ meie „majandusekspertidest“ oravad millegipärast ära, hurjutades neid, kes julgevad majandus-ja rahandusteemadel sõna võtta.

Aastatel 2008-2010 oli Eestis majanduskriis, kus paljud kaotasid töö. Praegu sellist tööpuudust ei ole (paraku küll Töötukassa andmetel on vabu töökohti 13 korda vähem kui töötuid ja töötus kasvab),  aga inimeste hakkamasaamine on raskem. Lihtsalt oluliselt vähem raha jääb kätte intressitõusudest ja elukallidusest tingitud põhjustel. Tuletan siinkohal meelde, et toidukorv on kahe aasta jooksul kallinenud 40%. Põhjust arvata, et see langeb, ei ole. Pigem käibemaksu tõusust tingituna kasvab üsna varsti veelgi – ja oluliselt rohkem, kui räägivad meile koalitsioonipoliitikud, kes võtavad arvesse üksnes maksutõusu mõju poes, mitte selle lisandumise kogu tarneahelale. 

Selle asemel, et lihtsalt maksudega mängida, peaks valitsus täna tegema kõik, et mitte anda oma otsustega hoogu elukalliduse tõusule ja majanduse stagneerumisele. Iga Eesti valitsus eesmärk peaks olema püüelda majanduskasvu poole, mis on minimaalselt 3% aastas. Vastasel korral me üksnes kaugeneme Lääne-Euroopast. Üksnes toetades Eesti ettevõtete üleminekut kõrgema tootlikkusega tegevuste juurde ja andes juurde kindlustunnet investeerida, on meil võimalus päriselt kasvada ja rikkust koguda.

Kui Eesti tööstuse lisandväärtus töötaja kohta oleks samal tasemel EL27 tööstusettevõtete keskmisega (2022.aastal oli see 58% EL27 keskmisest), siis oleks Eesti sisemajanduse kogutoodang vähemalt neljandiku võrra suurem (Statistikaameti andmetel oli Eesti SKT 2022 aastal jooksevhindades ca 36 miljardit eurot). Kusjuures valitsuse „Tööstuspoliitika 2035“ dokument, mis kiideti heaks alles sel sügisel, seab eesmärgiks:  „Meie majanduskeskkond on konkurentsivõimeline ja stabiilne (sealhulgas sisendmaksud nagu keskkonna-ja energiatasud ning siseriiklikud toetused on konkurentsivõimelised, tagatud on vajalik infrastruktuur)“. Samas dokumendis lubatakse otsuste tegemisel arvestada tööstusettevõtetega. Kurb on tõdeda, et paber kannatab kõike ja tegelikud sammud ning päevapoliitilised otsused viivad meid seatud eesmärgist aina kaugemale. Kaasamisest ja kuulda võtmisest ei maksa siinjuures üldse rääkida.

Niisiis, oravad, jaanalinnu mängimise asemel, tuleb jalad kõhu alt välja võtta, tegelikkusele otsa vaadata ja tegutsema hakata. Vaadake kasvõi üle lahe soomlaste poole, kus oma majanduse toetamiseks planeeritakse mahukat nelja miljardi suurust investeeringute programmi, selmet tegeleda soovmõtlemisest tuleneva loitsimisega: „Kõik on hästi ja aina paremaks läheb“.

Majandus ei ole raketiteadus. Kui majanduse põhimõisted ja reeglid selgeks teha, ei ole keeruline langetada reaalselt kasu toovaid otsuseid. Paha ei teeks ka erialaorganisatsioonide, kes igapäevaselt riigieelarvet täidavad, soovituste kuulamine.

Erasektoris oleks valitsus päevapealt vallandatud

Vanarahvas armastas öelda „Pessimist on see, kes näeb eemalt tark välja, aga optimist see, kes asjad ära teeb.“ Meie valitsusliikmete igapäevase sõnavara hulka kuuluvad fraasid: „väga keerulised ajad“, „rasked otsused“, „eelmiste valitsuste tegemised ja tegemata jätmised“ jne. Paratamatult jääb mulje, et võimule on saanud pessimistid, kes lootusetuse ja hirmu külvamise varjus loodavad sarnaste argumentidega õigustada terve mõistusega vastuolus olevaid otsuseid ja nende tagajärgi. 

Huvitav, millisel valitsusel on kerge olnud? Ajad ja väljakutsed võivad olla erinevad, aga valitsust, mille töölaual pole hunnik lahendamata probleeme, pole olnud ega tule ka. See on iga ministri palga sees, et selge peaga käised üles käärides, ilma nurina ja hirmutamiseta seista Eesti inimeste ja ettevõtluse käekäigu eest, mitte majandusolukorda ignoreerides pimesi edasi rühkida hirmkalli valimislubaduse täitmisega. 

On keeruline ette kujutada, kui sellist lootusetust ja kõiki teisi süüdistavat kultuuri viljeleks oma kollektiivis erasektori juht. Targad omanikud laseksid taolise juhtkonna päevapealt lahti, et ennetada töötajate laialijooksmist, motivatsiooni langust ja ettevõtte pankrotti. Seega pole ehk palju nõuda, et riigijuhtide igapäevases sõnavaras domineeriksid hoopis mõtted: „Meil on plaan, kuidas kasvatada Eesti inimeste ja riigi jõukust ning me järgime seda hoolega“, „ Me saame hakkama“, „Me hoolime oma inimestest“, „Me oleme valmis kuulama ja katsetama. Me mõistame, et vanad dogmad täna enam ei kehti, ühiskond on muutunud ja me otsime uusi lahendusi“.

Majanduslikult jõukas rahvas ja riik ei ole importkaup. Seda saab luua üksnes kohapeal ja kohapealsest materjalist. Selleks tuleb majanduse edendajaid kuulata, mitte neid kahepäevaliste kooskõlastusaegadega vaigistada.

Muutused leiavad aset seal, kuhu suunad oma mõtted, pilgu ja teod. Kas fookus on eesmärgil saada ükskõik millise hinnaga tulud-kulud kiiresti tasakaalu või hoopis pikaajalisel plaanil kasvatada Eesti rahva heaolu ja riigi jõukust? Olenevalt eesmärgist on lahendused kardinaalselt erinevad. Heaolu ja jõukuse kasvatamine eeldab oskust ja soovi mõista, millised otsused toovad perspektiivis raha juurde, millised hoopis vähendavad? Valituse valikud, mis kehtestavad uusi makse, tõstavad olemasolevaid, lisaks kõikvõimalikke tasusid ja riigilõive, vähendavad pikas vaates ettevõtete konkurentsivõimet ning peletavad eemale investeeringuid, mis tähendab kokkuvõttes eelarvele hoopis miinusmärki.

Samamoodi tuleb küsida, kas otsus loobuda Osaka Expol osalemisest suurendab või vähendab perspektiivis riigi jõukust? Või otsus kolida Kliimaministeerium teistesse ruumidesse ja maksta lepingu ennetähtaegse lõpetamise eest trahvi pea pool miljonit eurot? Raha ei ole maailmast ega ka Eesti riigist otsa saanud. Küsimus on valikutes ja oskuses näha pikemat perspektiivi.

Tänane majandus ei ole üle kuumenenud, mida peaks intressi- ja maksutõusudega ravima hakkama. Pandeemiast tingituna ja geopoliitiliste olude tõttu on pakkumine vähenenud ja tarneahelad muutunud. Otsitakse võimalusi tuua tootmist tarbimisele lähemale ja leida uusi tooraine ning kütuste tarnekanaleid, mis aga on oluliselt kallimad. Samuti mõjutab majandust prognoosimatu elektrihind. 

Maksutõusudega viiakse majandusest rohkem raha ära, kui sinna pannakse, mis toob kaasa töökohtade kadumise ja tarbimise vähenemise, mis omakorda vähendab maksulaekumisi. Kas tõesti tahame sellist nõiaringi? 

Neljaliikmelise pere ühe nädala toidukorv oli käesoleva aasta septembris üle 40% kõrgem kui kaks aastat tagasi samal ajal (Eesti Konjunktuuriinstituut 2023; 2023. a 116,28 eur ja 2021. a 82,14 eur) ja see ei odavne, vaid planeeritavate maksutõusudega kallineb veelgi. Meie keskmine ostujõud on tagasi viie aasta taguses ajas ja vaatamata sellele, et reaalpalk on mõnevõrra tõusnud, jääb peredel igapäevasteks kulutusteks raha oluliselt vähem kätte. 

Makse olevat vaja tõsta selleks, et vähendada eelarve defitsiiti. Seda väidet ei saa aga tõsiselt võtta. Esiteks, maksude tõstmise tulemusena kiireneb inflatsioon ja pidurdub majandus, mistõttu laekub perspektiivis vähem makse ka riigieelarvesse. Need, kes väidavad, et ei käibemaksu aga ka keskkonnatasude tõusud ei tõsta inflatsiooni, on kas majandusküsimustes küündimatud või valetavad.

Teiseks, ei julgeta välja öelda, et maksude tõstmine on maksuküüru kaotamise hind. Selle asemel, et tunnistada, et see väga kallis, ent riigi jõukust ja rahva heaolu mitte kasvatav tegevus tuleks ära jätta, püütakse jäärapäiselt rääkida musta valgeks. Tänaseks on vast igaüks aru saanud, et tarbimismaksude tõusu tõttu kaotavad kõik Eesti inimesed, kuigi tegelikkuses maksavad oma sissetulekust ära proportsionaalselt enam need, kelle palgast põhiline osa kulub elamiseks. Kui võrrelda meie olukorda naabritega, siis Eesti 3% jõukamaid teenib umbes sama palju kui Soome 5% jõukamaid, kuid 5% Eesti vasemaid teenib juba täna kaks korda vähem, kui 5% Soome vaesemaid. Tarbimismaksude tõus suurendab seda vahet veelgi. 

Tulles tagasi mõtte juurde, et majanduslikult jõukas rahvas ja riik ei ole importkaup ning jõukust saame luua üksnes kohapeal, siis peaks meie riigi valitsuse fookus olema kogu oma rahva jõukuse ja toimetuleku kasvatamisel. Absoluutselt iga otsust tehes tuleks seda eesmärki silmas pidada ja „kraadida“.

Tasub meeles pidada, mida valitsuserakonnad meile enne valimisi lubasid: oravad makse mitte tõsta, Eesti 200 automaksu mitte kehtestada ja sotsid ebavõrdsust vähendada. Kohe peale valimisi heideti need lubadused kõrvale, lootes hirmutamise ja „kõik teised on süüdi“ retoorikaga inimeste iseseisva mõtlemise võimet halvata ja pahameelt uinutada. Aga ükskord plahvatab vimm, mis kogunenud salaja.

Soovin kutsuda meie valitsust mõistusele jätta ära planeeritavad maksutõusud ja maksuküüru kaotamine ning keskenduda oma otsustes ja tegevuses sellele, mis aitab turgutada meie ettevõtete kindlustunnet homse päeva ees, soovi investeerida tootlikkuse kasvu ja arendustegevusse, mis tõstab Eesti rahvusvahelist konkurentsivõimet ning lõppkokkuvõttes parandab meie inimeste elujärge ja tõstab heaolu.