Tagasi juurte juurde

Viimast Eurovisiooni lauluvõistluse telesõud vaadates jäi kummitama mõte, et midagi on sellel pildil valesti. Algne idee, läbi laulude demonstreerida riikide ühtsust ja sõprust, kandus aasate jooksul järk-järgult sallivuse ehk idee „meie seas on erinevaid inimesi ja me ei tõrju neid“ kinnistamiseks.

Tänaseks on pendel liikunud sellest veel edasi jõudes teise äärde. Oleme jõudnud olukorda, kus riigid ei söanda enam ennast esindama saata lihtsalt vokaalselt ja meloodiliselt ilusaid laule, kui need või nende esitajad ei kanna endas sotsiaalse alatooniga sõnumeid. Minu jaoks on Eurovisioonil nähtu märk segadusest ja kasvavast ebakindlusest Euroopas. See viib paratamatult mõtted maailmas ja Euroopas toimuva peale laiemalt.

Selle aasta jaanuaris 12 Euroopa Liidu liikmesriigis (Austria, Prantsusmaa, Saksamaa, Kreeka, Ungari, Itaalia, Holland, Poola, Portugal, Rumeenia, Hispaania, Rootsi) läbi viidud uuringust (YouGov and Datapraxis) selgub, et küsimusele peale „Millised järgmistest küsimustest on viimase kümne aasta jooksul kõige rohkem muutnud seda, kuidas te oma tulevikku vaatate?“ vastas konkurentsitult enam inimesi (21%), et selleks on ülemailmne majanduslik ebastabiilsus. Sellele järgnes koroonaviirus (19%) ja alles seejärel 16% nii kliimamuutused kui ka sõda Ukrainas. Tervelt 61% vastanutest arvab, et Euroopa Liit on tervikuna teinud halba tööd ülemaailmse majandusliku ebastabiilsusega hakkamasaamisel. Küsimusele, kas sa eelistad vähendada CO2 heitmeid või energiaarveid, eelistas 41% vähendada elektriarveid, 25% vähendada heitmeid, 18% polnud vahet ja 15% ei eelistanud kumbagi. Millest need uuringutulemused meile räägivad?

Inimesed on mõistnud, et rikkuse ja heaolu kasvuks on vaja fokusseerida pilk majanduskeskkonna edendamisele, mis innustaks ettevõtteid tegutsema ja investeerima. Lühidalt öeldes tegevustele, milleks Euroopa Liit enam kui seitsekümmend aastat tagasi loodi. Raha vajavad ambitsioonikad eesmärgid rohemajanduses ja Ukraina abistamisel ning ka Euroopa suuremahulise kaitsetööstuse käivitamisel. Nii ennast kui ka teisi saame aidata, kui meil on selleks ressursse. Majanduses on asjad korras üksnes siis, kui sissetulekud on korras. Pelgalt uute maksude kehtestamise ja kärpimisega me sissetulekuid pikas perspektiivis ei kasvata. Niisiis tuleb pilk fokusseerida majandusküsimustele. Toon välja kolm murekohta, mis Euroopa Liidu otsuste ja tegevuste tõttu kogu Euroopa  konkurentsivõimet siiani negatiivselt on mõjutanud ja paraku see jätkub.

Esiteks, rutakad, läbimõtlemata, kohati isegi utopistlikud otsused energiamajanduses. Otsus sulgeda söe- ja tuumajaamad, mõtlemata sellele, et alternatiivseid energiaallikaid veel pole, viisid Euroopa sõltuvusse Vene gaasist. Seejärel tõstsid nii energiaallikate nappus kui ka geopoliitilised muudatused energiahinnad kõrgustesse, mis ei pannud keerulisse olukorda üksnes majapidamisi, vaid ka Euroopa tööstuse konkurentsivõimet tervikuna.

Tõsi, enamus riikidest küll otsisid ja leidsid viise, kuidas energiahinna kallinemist seejärel oma ettevõtetele kompenseerida. Meie seda paraku ei teinud, eirates turumajanduse reegleid ja  uskudes, et ühes pajas saab keeta erineva paksusega suppi. Nagu selgus, ei saa. Kuna meie tööstusettevõtete konkurentsivõime sai selle tegevusetuse tulemusena tugeva löögi, siis näeme kolmandat aastat kestvat majanduslangust ja stagnatsiooni.

Teiseks tõstis Euroopa Keskpank järsult intresse, ajades üles euribori ning ravides kõrget inflatsioonitempot vahenditega, mis meditsiinikeeles tähendanuks peavalu puhul südamemassaaži tegemist. Kuna inflatsiooni põhjusteks olid eelkõige elektrihinna kallinemine ja nii koroonapandeemia kui ka hiljem geopoliitilise olukorra tõttu tekkinud tarneahelate muutustest tingitud toormehindade tõus, mitte majandusbuum, siis polnud mida jahutada. Seetõttu ei järgnenud sellele otsusele kaupade ja teenuste hindade olulist langust. Pigem kallinesid need veelgi, sest ka intressitõus tuli just tarbijal kinni maksta. Inimeste toimetulek halvenes ja sama raha eest sai vähem endale lubada. Muud midagi.

Majandus on iseenesest kohanduv protsess. Energiahindade kallinemisele järgnes aga kiire intresside tõus andmata aega ettevõtetel hinge tõmmata ja selle kõigega kohaneda. Kuna nii energeetikas kui ka panganduses toimuv oli poliitiliste otsuste tagajärg, siis võib vaid küsida: „Kes tegi? Ise tegi?“ Midagi pole juhtunud iseenesest.

Kolmandaks produtseerivad erinevad Euroopa Liidu institutsioonid ja parlament aina juurde uusi regulatsioone ning direktiive, mis kuidagi ei aita tõsta EL usaldusväärsust majandusküsimustega hakkamasaamisel.

Üheks viimastest absurdsetest direktiividest, mis Brüsselis vastu võeti ja mille mõju on liikmesriikidele tohutu, tõotab olla energiatõhususe direktiivi. Selle kohaselt peab aastaks 2050 olema soojustatud nii kõigi liikmesriikide elamufond kui ka mitteeluhooned. Eestis on hetkel ca 14 000 renoveerimist vajavat kortermaja, 100 000 eramut ja 27 000 mitteeluhoonet, mis soojustamist vajaksid. Ainuüksi korterelamute puhul tuleks järgmise 26 aasta jooksul iga päev (!) valmis saada kaks täisrenoveeritud maja, et eesmärki täita. Kuna need eesmärgid puudutavad kõiki liikmesriike, siis tekib paratamatult küsimus, kust tulevad nii rahalised vahendid, inimressurss ja materjalid, et see ilus unistus ellu viia?

Ärme unusta, et vahepeal tuleb aidata veel ka Ukraina üles ehitada ja miks me arvame, et ehitajad eelistavad oma turgu? Lühidalt öeldes, on siililegi selge, et püstitatud eesmärk ei ole teostatav. Isegi, kui raha selleks kasvaks puu otsas, siis inimressurssi ja materjale teostamiseks ikka ei jätku. Milleks selliseid eesmärke üldse püstitada, mille puhul on ette teada, et ei ole realiseeriavad? Selline käitumine ainult õõnestab Euroopa Liidu tõsiseltvõetavust ja võib tekitada inimestes kasvavat võõristust ja vastumeelsust. Loomulikult tuleb vanu hooneid järk-järgult kaasajastada, kuid las ikka iga liikmesriik, rääkimata inimesest, valib selleks ise oma tempo ja viisi.

Füüsikaseadust, et igale jõule on olemas vastu jõud, ei ole tark ignoreerida. Jätkates käskude ja keeldude najal püsivate poliitikate jõulist kehtestamist Euroopas, väheneb inimeste silmis usk Euroopa Liitu kui tugevasse, ühisesse majandusliitu, mis aitab kaasa liikmesriikide jõukuse ja heaolu kasvule. Tänane, sageli loosunglik ja inimeste huvidega mitte arvestav tegevus on paraku hea pinnas Euroopa vastase skeptitsismi kasvule ja paremäärmuslaste esile kerkimisele. Kas seda tahamegi?

Kokkuvõttes, tulles tagasi Eurovisiooni juurde, siis kohe kindlasti ma toetan erinevusi ja sallivuse edendamist ühiskonnas, kuid ometi kutsun ülesse Eurovisiooni korraldajaid ja kõiki osalejaid meelde tuletama eesmärke, miks selline võistlus omal ajal loodi ja sellele eesmärgile edaspidi keskendudes kindlaks jääma. Täpselt samamoodi on viimane aeg fokuseerida Euroopa Liidu pilk aina enam uute käskude ja keeldude poliitikate juurutamise asemel iga liikmesriigi konkurentsivõime edendamisse. Eestist valitavate saadikute ülesanne on rääkida Euroopas Eestist, sakslastel Saksamaast, rootslastel Rootsist jne. Rääkida, kuulata ja otsida koos lahendusi, kuidas iga liikmesriigi jõukus saaks kasvada ja sellega koos võimekus panustada ühiselt nii Euroopa julgeolekusse kui ka võitlusesse kliimamuutustega.

Miks ma ei usu Eesti valitsuserakondi?

Praegune kolmikliit sai valijatelt aasta tagasi hunniku hääli ehk valuutat, mis on nüüdseks kõik tuulde lastud. Kas anname Europarlamendi valimistel seda neile veel juurde, küsib Urve Paris Palo (Isamaa).

Alles aasta tagasi toimusid Eestis parlamendivalimised ja täpselt 17. aprillil 2023 asus tööle uus valitsus, kuhu kuuluvad Reformierakond, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokratlik Erakond. Valimistest möödus napilt viis nädalat ja juba valitseski haigutav kuristik äsja valijatele antud lubaduste ja tegelike tegude vahel.

Valitsuse loosungid on tühjad

Oravate huultelt antud lubadus makse mitte tõsta, sotside uljas võitlus ebavõrdsuse vähendamise eest ja Eesti 200 raudkindlalt kõlanud väide, et automaksu me küll ei kehtesta, jäid müütilisteks «hea mees, kes lubabki» loosungiteks.

Napilt kuu peale valimisi «avastasid» (olles ise juba 2021. aasta algusest saadik rahandusministri portfelli hoidnud) oravad, et riigikassa on tühi ja Ukrainas käib sõda ning asuti looma ühiskonnas müüti karjuvast vajadusest tõsta kõikvõimalikke makse ja tühistada või vähendada erinevaid peredele mõeldud soodustusi. Mis muutus selle lühikese ajaga, mis jäi valimiste ja koalitsiooni moodustamise vahele, mis andnuks legitiimse võimaluse selliste otsuste elluviimiseks ilma enne valimistel mandaati küsimata?

Valijate petmine
Kust võtsid sotsid õiguse petta oma valijaid sellisel moel, et selmet asuda ebavõrdsuse vähendamise poole samme astuma, asuti tegutsema otse vastupidiselt. Sotsiaaldemokraatide valijate antud häältega aidatakse oravatel ära kaotada praegu kehtiv ainuke ebavõrdsust leevendav maksupoliitiline meede, maksuküür.

Naeruväärne on jutustada alampalga aastast aastasse plaanitavast tõusust kuni 50 protsendini keskmisest palgast aastaks 2027 kui tohutust poliitilisest võidust. Miks? Sest selle pidev kasv on ju paratamatu ja lisaks on alampalga saajaid üksnes veidi üle kolme protsendi hõivatutest. Nii madala palgaga lihtsalt ongi järjest raskem uusi töötajaid leida. Lisaks on teada fakt, et Eestis lepivad alampalga tõusus kokku sotsiaalpartnerid tööandjate ja ametiühingu esindajate näol, mitte poliitilised erakonnad. Ebavõrdsuselt juba oleme euroala üks kõrgema näitajaga riike ja valitsuse tegevuse tõttu nüüd ka kaudsete maksude osatähtsuses üldises maksukoormuses.

Vaesus kasvab veelgi

Räägime veel numbritest. Absoluutset vaesust koges 2022. aastal ligi 48 000 inimest. 2021. aastal oli neid inimesi 18 000, mis tähendab, et see arv on kasvanud kaks ja pool korda. Absoluutne vaesus näitab, kui suur osa ühiskonnast ei ole võimeline end ära elatama. Ja mida siin imestada, kui toidukorv on kallinenud viimase kahe aasta jooksul pea poole võrra. Lisaks näitavad värsked Eurostati andmed, et Eesti on hakanud viimastel aastatel Euroopa keskmisest SKTst elaniku kohta maha jääma ja see mahajäämus kasvab edasi. 2021. aastal oli keskmine sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta 86 protsenti, 2022. aastal 85 protsenti ja eelmisel aastal kõigest 81 protsenti EL27 keskmisest.

Valitsus on pistnud oma käe sügavale Eesti inimeste taskusse, mis on kõrgete elektrihindade (millest arvestatava osa moodustavad maksud ja aktsiis) ja kasvanud laenuintresside tõttu niigi auklik, kuid on oma osa tegemata jätnud.

Mida ma selle all mõtlen?

Esiteks, nii kaua, kuniks valitsus jätkuvalt plaanib uuest aastast ära kaotada nn maksuküüru ehk kehtestada kõigile ühetaoline tulumaksuvabastus, mille hinnaks on aastas enam kui 400 miljonit eurot, ei kõla nutt riigieelarve raskest rahalisest seisust usutavalt. Mulle meenutab see tegevus Nõukogude aja Mosfilmi linateost «Moskva pisaraid ei usu». Jutt sellest, et kõik see raha tuleb omakorda tarbimisse tagasi, on pooltõde, sest seda, kui suur osa sellest jõuab ringiga tarbimisse ja palju säästetakse või välismaale viiakse, on keeruline ennustada, kuna sellest muudatusest kasusaajate hulgas on eelkõige keskmisest kõrgemat palka saavad inimesed.

Selle enam kui 400 miljoniga saaks aga riik teha nii mõndagi ratsionaalset ja tegelikult vajalikku. Alustades kasvõi taristusse investeerimisega. Näiteks eraldab tänavu riik teedeehitusse 160 miljonit eurot, mis on 40 miljonit vähem kui mullu. Ja ka mullu oli seda vähe. Teedeehitusega tegelevad ettevõtted sulgevad riiklike tellimuste mahu olulise vähenemise tõttu uksi. Hiljem jälle neid avada on aga väga keeruline, kuna tegu on kapitalirohke valdkonnaga. Rääkimata muidugi ehitamata või renoveerimata jäänud teelõikudest, mis meie turvalisust ja regionaalset arengut toetavad. Sellisel moel investeeritud raha tuleks aga kohe kindlasti hiljem maksudena kuhjaga tagasi, sest ainult maksustamisega me rikkaks ei saa. Ettevõtlust, mis on juba üheksa kvartalit järjest languses, toetades aga küll.

Kohti, kuhu raha oleks vaja, meil jagub, olgu selleks tervishoid, õpetajate palgad või riigi kaitsekulutused, meie aga lihtsalt loobime selle tuulde, et iga hinnaga täita hirmkallist valimislubadust.

Suur riigiaparaat koormab jätkuvalt eelarvet

Palju on räägitud sellest, et meie riik on juba õhuke ja sealt ei ole midagi võtta. Neid, kes püüavad vastupidist väita, üritatakse tühistada vastuväidetega, kas sa tahad hakata politseinikke ja arste koondama? Ei taha, on selge vastus, aga ometi olen ma veendunud, et ruumi kokkuhoiuks riigil on küllaga, sest bürokraatia vohab meil jätkuvalt.

Bürokraatial on omadus ise kasvada ja tähtsat tööd juurde tekitada. Tuleks teha audit läbivalt kõigis ministeeriumides ja nendega seotud kümnetes erinevates sihtasutustes ning allasutustes, hinnates käimasolevaid projekte ja tegevusi sellise nurga alt, kas need toetavad heaolu ja rikkuse kasvu riigis või mitte. Kui ei toeta, lõpetame ära! Rääkimata dubleerivast tegevusest eri ametite vahel.

Jutt sellest, et meil on üksnes 7000–8000 inimest, kes töötavad ametites ja ministeeriumites ning sealt polevat suurt midagi võtta, on kõnealuses küsimuses kõigest jäämäe pealne osa. Tegelikkuses töötab meil avalikus halduses Eurostati andmetel 40 100 inimest, mis moodustab seitse protsenti kogu hõivatutest. Soomes on see näitaja 5,4 protsenti. Jah, nende hulgas on lisaks ministeeriumide, ametite, sihtasutuste, allasutuste, KOVide jne töötajatele ka riigikaitsega hõivatud (näiteks tegevväelasi on meil alla 3000 inimese), kuid sellisel juhul on võrdlus Soomega isegi hullem, sest Soomes on Euroopa üks tugevamaid ja suuremaid armeesid. Kindlasti ei ole selles numbris aga sees õpetajad ja meditsiinitöötajad, kuid just nende vähendamisega hirmutatakse riigivalitsemises revisjonile ärgitajaid kõige enam.

Tegemata kodutöö

Niisiis, valitsus on aldis sundima kokkuhoiule Eesti peresid, vähendades nende hakkamasaamist. Teeb otsuseid, mis paisutab inflatsiooni ja tõstab makse, kuid on jätnud tegemata oma kodutöö kokkuhoiu asjus. See on ju tülikas, ajamahukas ja ebapopulaarne.

Kolmandaks, valitsusjuhi jutt nii Eestis kui ka väljaspool sellest, kui õrn on Eesti julgeolek, külvab küll hirmu, halvab inimeste mõtlemisvõime ning peletab eemale ka viimased investorid, kuid meie julgeolekut ja kaitstust selline tegevusviis kindlasti ei tõsta.

Pigem vastupidi. Mida on meie valitsus tegelikult teinud, et meie julgeolekut suurendada? Kaitseväe juhataja jutt 1,5 miljardist eurost hädavajalikest tegemata investeeringutest on jäänud kurtidele kõrvadele. Peale seda, kui valitsus on juba julgeoleku egiidi all mõõdutundetult tõstnud kõikvõimalikke makse, on väga keeruline tulla välja ideega kehtestada taaskord uus maks, seekord siis julgeolekumaks. See aeg on mööda lastud. Ehk oleks siin meie võimaluseks julgeoleku riiklike võlakirjade emiteerimine, mida Eesti valitsus küll Euroopa Liidule soovitab, kuid kodumaal välistab?

Nüüd on samad erakonnad valimisrallil Euroopasse. Oleme me ikka kindlad, et siin aetakse meile käojaani, aga Euroopasse jõudes kõik muutub ja nad on Eesti inimeste eest väljas?

Usaldusega on nii, et seda välja teenida on raske, aga kaotada lihtne. Valitsus on vähem kui aastaga kaotanud usalduse inimeste silmis kodumaal ja europarlamendi valimistel nende poolt hääletamata jätmine annab selge signaali. Poliitikute jaoks on kapitaliks hääled. See on ainuke valuuta, mis selles maailmas maksab. Praegune kolmikliit sai valijatelt aasta tagasi hunniku valuutat, mis on nüüdseks kõik tuulde lastud. Kas anname veel?

Soolisest võrdsusest

Üheksakümnendatel istusid kaks meest, üks soomlane ja teine eestlane maha, et valida juhti oma harukontorile Riias. Kuna tegu oli ehitusmaterjalide müügiga tegeleva ehk siis meheliku valdkonnaga, otsustati ühel meelel, et otsitakse meessoost juhti. Niisiis, elimineeriti kandidaatide CV-de hulgast naised ja kutsuti vestlusele sõela läbinud meessoost isikud.

Kõik sujus tõrgeteta kuniks sisenes ruumi kandidaat, kes ilmselgelt ei meenutanud meest. Oli hoopis lühikest kasvu õbluke naisterahvas. Eksitus sai juhtuda, sest läti nimed olid härrastele tundmatud ja ekslikult peeti Dace nime mehele kuuluvaks. Viisakate inimestena otsustati kandidaat siiski ära kuulata, mitte ukselt tagasi saata. Ja mida oleks mõistliku olnud ärasaatmise kohta öeldagi? 

Loo kulminatsioon on selline, et olles ära kuulanud kõik kandidaadid, otsustas tandem, endalegi suureks üllatuseks, valida üksuse esimeseks juhiks sellesama naisterahva Dace. Ta oli lihtsalt oma oskuste, hariduse ja võimete poolest parim kandidaat. Dacest kujunes väga edukas juht ja ta töötas ettevõttes pikki aastaid.

Usun, et sellest näitest julgustatuna, pakuti minule aastaid hiljem võimlaus kandideerida samale positsioonile Eestis. Ma kandideerisin ja võitsin. Kas mina või Dace oleksime saanud antud ametikoha tänu sellele, et EL nõuete tõttu on erasektoris palgad avalikud. Kindlasti mitte. Sellel puudub igasugune mõju aitamaks rohkem naisi juhtivatele kohtadele.

Millel siis oleks mõju, sest fakt, et Eestis ja ka mujal maailmas, on endiselt vähe naisi nii tippjuhi ametis kui ka ettevõtete nõukogudes, on ju tõsi?

Olime aastaid Dacega kaks naist pea 100 mehe hulgas, kui osalesime suure rahvusvahelise kontserni iga-aastasel juhtide kokkusaamisel. Muutus hakkas toimuma, kui börsiettevõtte juhtkond võttis vastu otsuse, et nad soovivad jõuda 30/70 suhteni erineva soo esindatuses organisatsiooni juhtkondades üle maailma. Selline teadlik ja täiesti vabatahtlik algatus muutis tõesti aasta-aastalt pilti kirjumaks. Seda tehti, mitte kohustuse tõttu, vaid mõisteti, et selline lähenemine on ettevõttele kasulik ja aitab kaasa paremate tulemuste saavutamisele.

Olen hämmingus, et tänapäeval soovitakse Euroopa Liidu tasemel erasektorit hakata sundima välja töötama selgeid palgasüsteeme, neid töötajatele tutvustama ja selgitama ning maksma sarnase väärtusega tööd tegevatele inimestele samaväärset tasu. Need on ju elementaarsed 21. sajandi juhtimiskompetentside hulka kuuluvad tegevused! Juhin tähelepanu, et kohustus maksta võrdväärse töö eest inimestele sama tasu hoolimata nende soost, on ka Eesti seadustes kirjas olnud juba aastakümneid.

Sellised organisatsioonid, kes neist kinni ei pea, ei saa olla ka pikaajaliselt edukad, sest tänapäeva töötajad lihtsalt ei aktsepteeri 19. sajandisse jäävat käitumist. Vähemalt mitte head töötajad, keda tikutulega taga otsitakse ja kelledest sõltub organisatsiooni edukus. Veelgi enam, edukad ettevõtted teavad väga hästi, et neile on kasulik kujundada nii otsustajate ringi kui ka meeskondi laiemalt, selliselt, et seal oleks esindatud mitte üksnes erinev sugu, vaid ka vanus. Niisiis, 19. sajandisse jäävate juhtimisvõtetega organisatsioonid jäävad lihtsalt varem või hiljem konkurentsis alla. Uus põlvkond, kes on peale kasvamas, ei aktsepteeri diskrimineerimist mingil tasemel ja lihtsalt lahkub sellisest ettevõttest varem või hiljem, rääkimata sellest, et innustunud töötamist sellises keskkonnas ei leia.

EL tasemel selliste regulatsioonide panemine erasektorile on minu arvates selgelt üle pingutatud bürokraatia ilming, mille vastu tuleks seista. Seda enam, et näeme taas katset Eestis kehtestada rangemaid reegleid kui Brüssel soovitab – tuues kohustuse ka alla 100 töötajaga ettevõtetesse. See on samm rohkema, mitte vähema bürokraatia poole, mida ettevõtlus sujuvaks toimimiseks vajab.

Küll, aga pole mul midagi selle vastu, kui näiteks riigiettevõtete nõukogude ja riigiasutuste juhtkondade personalivaliku puhul järgitaks mitmekesisuse printsiipi. Seda nii sooliselt kui ka vanuseliselt. Eeskuju on nakkavam, kui me arvata oskame ja avalik sektori rolli siin ei tasuks alahinnata. Näiteks minu tütar, olles 13-14 aastane ja kirjutades EV aastapäeva kõnet oma koolitööna, pani sinna uhkusega sisse fakti, et meie president on naine. See oli tema jaoks oluline. Kahjuks oleme samas näinud, et ametisolevas valitsuses on astutud naiste esindatusega samm tagasi võrreldes eelmise, Isamaa osalusel sündinud koalitsiooniga.

Sarnased vaated mitmekesisusele peaksid olema ka teistes riigi poolt rahastatud asutustes. Näiteks veel aasta tagasi juhtisid ETV poliitika debatte üksnes keskealised mehed, mistõttu pidin vaatajana nii mõnigi kord taluma ekraanil toimuvat „kukepoksi“. See riivas silma ja kõrva kohe väga. Õnneks on tänaseks olukord muutunud ja selle tulemusena poliitikasaade nii sõnas kui pildis tasakaalukam.

EP Kandideerimise kõne

Nii nagu NATO on sõjaline liit, loodud tema liikmeid ühise löögirusikana kaitsma, on Euroopa Liit eelkõige majandusliit, loodud toetama, aitama ja ühtselt panustama liikmesriikide majanduse arengusse, jõukuse ja heaolu kasvu.

Eesti on kuulunud EL 20 aastat ja olen kindel, et aeg on küps lasta lõplikult lahti õpipoisi, selli rollist ning võtta vastu meistri staatus, küsides, mida meie saame teha EL jaoks, selmet, mida EL saab meile anda.

Meistriks olemine eeldab julgust, tarkust ja visadust olla eestvedaja, suuna näitaja algatustele, mis teenivad Eesti rahva heaolu ja jõukuse kasvu ning hakata julgelt vastu neile, mis seda ei tee.

EL saab olla tugev ja ühtne üksnes siis, kui iga tema liikmesriik on jõukas ja, mille kodanikud tunnevad, et neist hoolitakse ja nendega arvestatakse. Iga valitud saadiku ülesanne on seista oma riigi ja rahva huvide ja hea käekäigu eest, olles oma rahva hääl Euroopas.

Soovin olla Eesti hääl Euroopa Parlamendis, panustades aastate jooksul nii era-kui ka avalikus sektoris omandatud majanduskompetentsi Eesti rahva ja riigi teenimisse. Olen veendunud, et meie riigi tarkus ja kogemused Euroopa Parlamendis ei teeni üksnes Eesti huve, vaid teevad ka Euroopa tugevamaks.