Tagasi juurte juurde

Viimast Eurovisiooni lauluvõistluse telesõud vaadates jäi kummitama mõte, et midagi on sellel pildil valesti. Algne idee, läbi laulude demonstreerida riikide ühtsust ja sõprust, kandus aasate jooksul järk-järgult sallivuse ehk idee „meie seas on erinevaid inimesi ja me ei tõrju neid“ kinnistamiseks.

Tänaseks on pendel liikunud sellest veel edasi jõudes teise äärde. Oleme jõudnud olukorda, kus riigid ei söanda enam ennast esindama saata lihtsalt vokaalselt ja meloodiliselt ilusaid laule, kui need või nende esitajad ei kanna endas sotsiaalse alatooniga sõnumeid. Minu jaoks on Eurovisioonil nähtu märk segadusest ja kasvavast ebakindlusest Euroopas. See viib paratamatult mõtted maailmas ja Euroopas toimuva peale laiemalt.

Selle aasta jaanuaris 12 Euroopa Liidu liikmesriigis (Austria, Prantsusmaa, Saksamaa, Kreeka, Ungari, Itaalia, Holland, Poola, Portugal, Rumeenia, Hispaania, Rootsi) läbi viidud uuringust (YouGov and Datapraxis) selgub, et küsimusele peale „Millised järgmistest küsimustest on viimase kümne aasta jooksul kõige rohkem muutnud seda, kuidas te oma tulevikku vaatate?“ vastas konkurentsitult enam inimesi (21%), et selleks on ülemailmne majanduslik ebastabiilsus. Sellele järgnes koroonaviirus (19%) ja alles seejärel 16% nii kliimamuutused kui ka sõda Ukrainas. Tervelt 61% vastanutest arvab, et Euroopa Liit on tervikuna teinud halba tööd ülemaailmse majandusliku ebastabiilsusega hakkamasaamisel. Küsimusele, kas sa eelistad vähendada CO2 heitmeid või energiaarveid, eelistas 41% vähendada elektriarveid, 25% vähendada heitmeid, 18% polnud vahet ja 15% ei eelistanud kumbagi. Millest need uuringutulemused meile räägivad?

Inimesed on mõistnud, et rikkuse ja heaolu kasvuks on vaja fokusseerida pilk majanduskeskkonna edendamisele, mis innustaks ettevõtteid tegutsema ja investeerima. Lühidalt öeldes tegevustele, milleks Euroopa Liit enam kui seitsekümmend aastat tagasi loodi. Raha vajavad ambitsioonikad eesmärgid rohemajanduses ja Ukraina abistamisel ning ka Euroopa suuremahulise kaitsetööstuse käivitamisel. Nii ennast kui ka teisi saame aidata, kui meil on selleks ressursse. Majanduses on asjad korras üksnes siis, kui sissetulekud on korras. Pelgalt uute maksude kehtestamise ja kärpimisega me sissetulekuid pikas perspektiivis ei kasvata. Niisiis tuleb pilk fokusseerida majandusküsimustele. Toon välja kolm murekohta, mis Euroopa Liidu otsuste ja tegevuste tõttu kogu Euroopa  konkurentsivõimet siiani negatiivselt on mõjutanud ja paraku see jätkub.

Esiteks, rutakad, läbimõtlemata, kohati isegi utopistlikud otsused energiamajanduses. Otsus sulgeda söe- ja tuumajaamad, mõtlemata sellele, et alternatiivseid energiaallikaid veel pole, viisid Euroopa sõltuvusse Vene gaasist. Seejärel tõstsid nii energiaallikate nappus kui ka geopoliitilised muudatused energiahinnad kõrgustesse, mis ei pannud keerulisse olukorda üksnes majapidamisi, vaid ka Euroopa tööstuse konkurentsivõimet tervikuna.

Tõsi, enamus riikidest küll otsisid ja leidsid viise, kuidas energiahinna kallinemist seejärel oma ettevõtetele kompenseerida. Meie seda paraku ei teinud, eirates turumajanduse reegleid ja  uskudes, et ühes pajas saab keeta erineva paksusega suppi. Nagu selgus, ei saa. Kuna meie tööstusettevõtete konkurentsivõime sai selle tegevusetuse tulemusena tugeva löögi, siis näeme kolmandat aastat kestvat majanduslangust ja stagnatsiooni.

Teiseks tõstis Euroopa Keskpank järsult intresse, ajades üles euribori ning ravides kõrget inflatsioonitempot vahenditega, mis meditsiinikeeles tähendanuks peavalu puhul südamemassaaži tegemist. Kuna inflatsiooni põhjusteks olid eelkõige elektrihinna kallinemine ja nii koroonapandeemia kui ka hiljem geopoliitilise olukorra tõttu tekkinud tarneahelate muutustest tingitud toormehindade tõus, mitte majandusbuum, siis polnud mida jahutada. Seetõttu ei järgnenud sellele otsusele kaupade ja teenuste hindade olulist langust. Pigem kallinesid need veelgi, sest ka intressitõus tuli just tarbijal kinni maksta. Inimeste toimetulek halvenes ja sama raha eest sai vähem endale lubada. Muud midagi.

Majandus on iseenesest kohanduv protsess. Energiahindade kallinemisele järgnes aga kiire intresside tõus andmata aega ettevõtetel hinge tõmmata ja selle kõigega kohaneda. Kuna nii energeetikas kui ka panganduses toimuv oli poliitiliste otsuste tagajärg, siis võib vaid küsida: „Kes tegi? Ise tegi?“ Midagi pole juhtunud iseenesest.

Kolmandaks produtseerivad erinevad Euroopa Liidu institutsioonid ja parlament aina juurde uusi regulatsioone ning direktiive, mis kuidagi ei aita tõsta EL usaldusväärsust majandusküsimustega hakkamasaamisel.

Üheks viimastest absurdsetest direktiividest, mis Brüsselis vastu võeti ja mille mõju on liikmesriikidele tohutu, tõotab olla energiatõhususe direktiivi. Selle kohaselt peab aastaks 2050 olema soojustatud nii kõigi liikmesriikide elamufond kui ka mitteeluhooned. Eestis on hetkel ca 14 000 renoveerimist vajavat kortermaja, 100 000 eramut ja 27 000 mitteeluhoonet, mis soojustamist vajaksid. Ainuüksi korterelamute puhul tuleks järgmise 26 aasta jooksul iga päev (!) valmis saada kaks täisrenoveeritud maja, et eesmärki täita. Kuna need eesmärgid puudutavad kõiki liikmesriike, siis tekib paratamatult küsimus, kust tulevad nii rahalised vahendid, inimressurss ja materjalid, et see ilus unistus ellu viia?

Ärme unusta, et vahepeal tuleb aidata veel ka Ukraina üles ehitada ja miks me arvame, et ehitajad eelistavad oma turgu? Lühidalt öeldes, on siililegi selge, et püstitatud eesmärk ei ole teostatav. Isegi, kui raha selleks kasvaks puu otsas, siis inimressurssi ja materjale teostamiseks ikka ei jätku. Milleks selliseid eesmärke üldse püstitada, mille puhul on ette teada, et ei ole realiseeriavad? Selline käitumine ainult õõnestab Euroopa Liidu tõsiseltvõetavust ja võib tekitada inimestes kasvavat võõristust ja vastumeelsust. Loomulikult tuleb vanu hooneid järk-järgult kaasajastada, kuid las ikka iga liikmesriik, rääkimata inimesest, valib selleks ise oma tempo ja viisi.

Füüsikaseadust, et igale jõule on olemas vastu jõud, ei ole tark ignoreerida. Jätkates käskude ja keeldude najal püsivate poliitikate jõulist kehtestamist Euroopas, väheneb inimeste silmis usk Euroopa Liitu kui tugevasse, ühisesse majandusliitu, mis aitab kaasa liikmesriikide jõukuse ja heaolu kasvule. Tänane, sageli loosunglik ja inimeste huvidega mitte arvestav tegevus on paraku hea pinnas Euroopa vastase skeptitsismi kasvule ja paremäärmuslaste esile kerkimisele. Kas seda tahamegi?

Kokkuvõttes, tulles tagasi Eurovisiooni juurde, siis kohe kindlasti ma toetan erinevusi ja sallivuse edendamist ühiskonnas, kuid ometi kutsun ülesse Eurovisiooni korraldajaid ja kõiki osalejaid meelde tuletama eesmärke, miks selline võistlus omal ajal loodi ja sellele eesmärgile edaspidi keskendudes kindlaks jääma. Täpselt samamoodi on viimane aeg fokuseerida Euroopa Liidu pilk aina enam uute käskude ja keeldude poliitikate juurutamise asemel iga liikmesriigi konkurentsivõime edendamisse. Eestist valitavate saadikute ülesanne on rääkida Euroopas Eestist, sakslastel Saksamaast, rootslastel Rootsist jne. Rääkida, kuulata ja otsida koos lahendusi, kuidas iga liikmesriigi jõukus saaks kasvada ja sellega koos võimekus panustada ühiselt nii Euroopa julgeolekusse kui ka võitlusesse kliimamuutustega.

Miks ma ei usu Eesti valitsuserakondi?

Praegune kolmikliit sai valijatelt aasta tagasi hunniku hääli ehk valuutat, mis on nüüdseks kõik tuulde lastud. Kas anname Europarlamendi valimistel seda neile veel juurde, küsib Urve Paris Palo (Isamaa).

Alles aasta tagasi toimusid Eestis parlamendivalimised ja täpselt 17. aprillil 2023 asus tööle uus valitsus, kuhu kuuluvad Reformierakond, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokratlik Erakond. Valimistest möödus napilt viis nädalat ja juba valitseski haigutav kuristik äsja valijatele antud lubaduste ja tegelike tegude vahel.

Valitsuse loosungid on tühjad

Oravate huultelt antud lubadus makse mitte tõsta, sotside uljas võitlus ebavõrdsuse vähendamise eest ja Eesti 200 raudkindlalt kõlanud väide, et automaksu me küll ei kehtesta, jäid müütilisteks «hea mees, kes lubabki» loosungiteks.

Napilt kuu peale valimisi «avastasid» (olles ise juba 2021. aasta algusest saadik rahandusministri portfelli hoidnud) oravad, et riigikassa on tühi ja Ukrainas käib sõda ning asuti looma ühiskonnas müüti karjuvast vajadusest tõsta kõikvõimalikke makse ja tühistada või vähendada erinevaid peredele mõeldud soodustusi. Mis muutus selle lühikese ajaga, mis jäi valimiste ja koalitsiooni moodustamise vahele, mis andnuks legitiimse võimaluse selliste otsuste elluviimiseks ilma enne valimistel mandaati küsimata?

Valijate petmine
Kust võtsid sotsid õiguse petta oma valijaid sellisel moel, et selmet asuda ebavõrdsuse vähendamise poole samme astuma, asuti tegutsema otse vastupidiselt. Sotsiaaldemokraatide valijate antud häältega aidatakse oravatel ära kaotada praegu kehtiv ainuke ebavõrdsust leevendav maksupoliitiline meede, maksuküür.

Naeruväärne on jutustada alampalga aastast aastasse plaanitavast tõusust kuni 50 protsendini keskmisest palgast aastaks 2027 kui tohutust poliitilisest võidust. Miks? Sest selle pidev kasv on ju paratamatu ja lisaks on alampalga saajaid üksnes veidi üle kolme protsendi hõivatutest. Nii madala palgaga lihtsalt ongi järjest raskem uusi töötajaid leida. Lisaks on teada fakt, et Eestis lepivad alampalga tõusus kokku sotsiaalpartnerid tööandjate ja ametiühingu esindajate näol, mitte poliitilised erakonnad. Ebavõrdsuselt juba oleme euroala üks kõrgema näitajaga riike ja valitsuse tegevuse tõttu nüüd ka kaudsete maksude osatähtsuses üldises maksukoormuses.

Vaesus kasvab veelgi

Räägime veel numbritest. Absoluutset vaesust koges 2022. aastal ligi 48 000 inimest. 2021. aastal oli neid inimesi 18 000, mis tähendab, et see arv on kasvanud kaks ja pool korda. Absoluutne vaesus näitab, kui suur osa ühiskonnast ei ole võimeline end ära elatama. Ja mida siin imestada, kui toidukorv on kallinenud viimase kahe aasta jooksul pea poole võrra. Lisaks näitavad värsked Eurostati andmed, et Eesti on hakanud viimastel aastatel Euroopa keskmisest SKTst elaniku kohta maha jääma ja see mahajäämus kasvab edasi. 2021. aastal oli keskmine sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta 86 protsenti, 2022. aastal 85 protsenti ja eelmisel aastal kõigest 81 protsenti EL27 keskmisest.

Valitsus on pistnud oma käe sügavale Eesti inimeste taskusse, mis on kõrgete elektrihindade (millest arvestatava osa moodustavad maksud ja aktsiis) ja kasvanud laenuintresside tõttu niigi auklik, kuid on oma osa tegemata jätnud.

Mida ma selle all mõtlen?

Esiteks, nii kaua, kuniks valitsus jätkuvalt plaanib uuest aastast ära kaotada nn maksuküüru ehk kehtestada kõigile ühetaoline tulumaksuvabastus, mille hinnaks on aastas enam kui 400 miljonit eurot, ei kõla nutt riigieelarve raskest rahalisest seisust usutavalt. Mulle meenutab see tegevus Nõukogude aja Mosfilmi linateost «Moskva pisaraid ei usu». Jutt sellest, et kõik see raha tuleb omakorda tarbimisse tagasi, on pooltõde, sest seda, kui suur osa sellest jõuab ringiga tarbimisse ja palju säästetakse või välismaale viiakse, on keeruline ennustada, kuna sellest muudatusest kasusaajate hulgas on eelkõige keskmisest kõrgemat palka saavad inimesed.

Selle enam kui 400 miljoniga saaks aga riik teha nii mõndagi ratsionaalset ja tegelikult vajalikku. Alustades kasvõi taristusse investeerimisega. Näiteks eraldab tänavu riik teedeehitusse 160 miljonit eurot, mis on 40 miljonit vähem kui mullu. Ja ka mullu oli seda vähe. Teedeehitusega tegelevad ettevõtted sulgevad riiklike tellimuste mahu olulise vähenemise tõttu uksi. Hiljem jälle neid avada on aga väga keeruline, kuna tegu on kapitalirohke valdkonnaga. Rääkimata muidugi ehitamata või renoveerimata jäänud teelõikudest, mis meie turvalisust ja regionaalset arengut toetavad. Sellisel moel investeeritud raha tuleks aga kohe kindlasti hiljem maksudena kuhjaga tagasi, sest ainult maksustamisega me rikkaks ei saa. Ettevõtlust, mis on juba üheksa kvartalit järjest languses, toetades aga küll.

Kohti, kuhu raha oleks vaja, meil jagub, olgu selleks tervishoid, õpetajate palgad või riigi kaitsekulutused, meie aga lihtsalt loobime selle tuulde, et iga hinnaga täita hirmkallist valimislubadust.

Suur riigiaparaat koormab jätkuvalt eelarvet

Palju on räägitud sellest, et meie riik on juba õhuke ja sealt ei ole midagi võtta. Neid, kes püüavad vastupidist väita, üritatakse tühistada vastuväidetega, kas sa tahad hakata politseinikke ja arste koondama? Ei taha, on selge vastus, aga ometi olen ma veendunud, et ruumi kokkuhoiuks riigil on küllaga, sest bürokraatia vohab meil jätkuvalt.

Bürokraatial on omadus ise kasvada ja tähtsat tööd juurde tekitada. Tuleks teha audit läbivalt kõigis ministeeriumides ja nendega seotud kümnetes erinevates sihtasutustes ning allasutustes, hinnates käimasolevaid projekte ja tegevusi sellise nurga alt, kas need toetavad heaolu ja rikkuse kasvu riigis või mitte. Kui ei toeta, lõpetame ära! Rääkimata dubleerivast tegevusest eri ametite vahel.

Jutt sellest, et meil on üksnes 7000–8000 inimest, kes töötavad ametites ja ministeeriumites ning sealt polevat suurt midagi võtta, on kõnealuses küsimuses kõigest jäämäe pealne osa. Tegelikkuses töötab meil avalikus halduses Eurostati andmetel 40 100 inimest, mis moodustab seitse protsenti kogu hõivatutest. Soomes on see näitaja 5,4 protsenti. Jah, nende hulgas on lisaks ministeeriumide, ametite, sihtasutuste, allasutuste, KOVide jne töötajatele ka riigikaitsega hõivatud (näiteks tegevväelasi on meil alla 3000 inimese), kuid sellisel juhul on võrdlus Soomega isegi hullem, sest Soomes on Euroopa üks tugevamaid ja suuremaid armeesid. Kindlasti ei ole selles numbris aga sees õpetajad ja meditsiinitöötajad, kuid just nende vähendamisega hirmutatakse riigivalitsemises revisjonile ärgitajaid kõige enam.

Tegemata kodutöö

Niisiis, valitsus on aldis sundima kokkuhoiule Eesti peresid, vähendades nende hakkamasaamist. Teeb otsuseid, mis paisutab inflatsiooni ja tõstab makse, kuid on jätnud tegemata oma kodutöö kokkuhoiu asjus. See on ju tülikas, ajamahukas ja ebapopulaarne.

Kolmandaks, valitsusjuhi jutt nii Eestis kui ka väljaspool sellest, kui õrn on Eesti julgeolek, külvab küll hirmu, halvab inimeste mõtlemisvõime ning peletab eemale ka viimased investorid, kuid meie julgeolekut ja kaitstust selline tegevusviis kindlasti ei tõsta.

Pigem vastupidi. Mida on meie valitsus tegelikult teinud, et meie julgeolekut suurendada? Kaitseväe juhataja jutt 1,5 miljardist eurost hädavajalikest tegemata investeeringutest on jäänud kurtidele kõrvadele. Peale seda, kui valitsus on juba julgeoleku egiidi all mõõdutundetult tõstnud kõikvõimalikke makse, on väga keeruline tulla välja ideega kehtestada taaskord uus maks, seekord siis julgeolekumaks. See aeg on mööda lastud. Ehk oleks siin meie võimaluseks julgeoleku riiklike võlakirjade emiteerimine, mida Eesti valitsus küll Euroopa Liidule soovitab, kuid kodumaal välistab?

Nüüd on samad erakonnad valimisrallil Euroopasse. Oleme me ikka kindlad, et siin aetakse meile käojaani, aga Euroopasse jõudes kõik muutub ja nad on Eesti inimeste eest väljas?

Usaldusega on nii, et seda välja teenida on raske, aga kaotada lihtne. Valitsus on vähem kui aastaga kaotanud usalduse inimeste silmis kodumaal ja europarlamendi valimistel nende poolt hääletamata jätmine annab selge signaali. Poliitikute jaoks on kapitaliks hääled. See on ainuke valuuta, mis selles maailmas maksab. Praegune kolmikliit sai valijatelt aasta tagasi hunniku valuutat, mis on nüüdseks kõik tuulde lastud. Kas anname veel?

Majandus ei ole raketiteadus

Euroopa Keskpank on viimase pooleteise aastaga tõstnud märgatavalt intressimäärasid. Ajalooliselt on intressimäärasid tõstetud inflatsiooni tagant ajava kuumenenud majanduse jahutamiseks. Seekord on seis aga erinev: inflatsioon on olnud küll kõrge, kuid selle põhjuseid tuleb otsida mitte majanduse temperatuurist, vaid kobarkriisidest: eelkõige geopoliitilisest olukorrast ja pandeemiast tingitud tootmis-ja tarneahelate muutumisest aga ka läbimõtlemata poliitiliste otsuste mõjul kerkinud elektrihinna tõusust.

Euribori tõus lööb ühe vitsaga kõiki 20 eurotsooni riiki, aga esmahooga on eriti valusalt pihta saanud Eesti ja eestlased, sest meie laenud on tavapärasest suuremal määral Euriboriga seotud. Tegu on maksuga, mille maksavad kinni lõpptarbijad. Ka ettevõtete laenude eest tasutud intressid, sest varem või hiljem mõjutavad need lõpptoote hinda. Rääkimata sellest, et 2018 aasta seisuga oli 84% Eesti leibkondadest pangalaen. Seega, intresside tõus puudutab suuremal või vähemal määral meid kõiki.

Keskpanga eesmärk on hoida inflatsiooni 2% piires ja ohjata hinnatõuse laenuintresside tõusuga. See aga omakorda tähendab, et ettevõtted jätavad ära investeeringud, tooteid saab olema vähem ja hinnad ei lange, vaid pigem kasvavad jätkuvalt. Tekib nõiaring, mis ühel hetkel viib inflatsiooni languseni, aga seda palju aeglasemalt kui varasematel puhkudel.

Et Euroopa Keskpank ravib sel korral hinnatõusuhaigust valede vahenditega, ei õigusta see samas Eesti valitsuse rumalaid otsuseid, mis majanduse tervist veelgi halvendavad. Vastupidi. Meie siin võiksime olla targemad ning mitte hagu juurde lisada, vaid langetama otsuseid, mis majanduse tervist parandavad.

Kevadel kuulsime oravate suust juttu, et mingit majanduskriisi ei olevat, suvel räägiti sellest, et sügisel läheb paremaks ehk, siis mingi kriis justkui ikka on. Neljapäevane Statistikaameti teade, et majanduslangus mitte ei leevene vaid süveneb, on sellest ehe näide. Nüüd otsitakse valitsuses meeleheitlikult märke sellest „paranemisest“. 

Miks muidu on oravate suust hakatud aina enam kostma juttu sellest, et inimeste ostujõud olevat paranenud ja põhjust hädaldamiseks pole. On ju läinud paremaks, eks! Paraku loits „on ju läinud paremaks“ tegelikku olukorda majanduses ja inimeste hakkamasaamises ei paranda.

Millised on siis tegelikud numbrid? Esiteks reaalpalk võrreldes kahe aasta taguse ajaga, ei ole tõusnud. Keskmine palk on Statistikaameti andmetel kahe aastaga küll tõusnud pea 24% võrra (2021 aasta kolmandas kvartalis 1463 eurot ja 2023 aastal 1812 eurot), aga tarbijahinnaindeksi muutus samal ajal on olnud pea 29% (sept. 2021 – sept. 2023).

Kusjuures reaalpalka arvutatakse nii, et võetakse keskmine palk ja jagatakse hinnatasemega, intresside muutust arvesse võtmata. Kui aga on tegu laenu võtnud leibkonnaga, siis reaalpalga muutus paraku pere tegelikku rahalist olukorda ja hakkamasaamist hästi ei peegelda. Sellistel peredel ja neid on valdav enamus, on intressitõusude tõttu igapäevaste kulutuste jaoks jääv summa oluliselt langenud. Selle väikese detaili „unustavad“ meie „majandusekspertidest“ oravad millegipärast ära, hurjutades neid, kes julgevad majandus-ja rahandusteemadel sõna võtta.

Aastatel 2008-2010 oli Eestis majanduskriis, kus paljud kaotasid töö. Praegu sellist tööpuudust ei ole (paraku küll Töötukassa andmetel on vabu töökohti 13 korda vähem kui töötuid ja töötus kasvab),  aga inimeste hakkamasaamine on raskem. Lihtsalt oluliselt vähem raha jääb kätte intressitõusudest ja elukallidusest tingitud põhjustel. Tuletan siinkohal meelde, et toidukorv on kahe aasta jooksul kallinenud 40%. Põhjust arvata, et see langeb, ei ole. Pigem käibemaksu tõusust tingituna kasvab üsna varsti veelgi – ja oluliselt rohkem, kui räägivad meile koalitsioonipoliitikud, kes võtavad arvesse üksnes maksutõusu mõju poes, mitte selle lisandumise kogu tarneahelale. 

Selle asemel, et lihtsalt maksudega mängida, peaks valitsus täna tegema kõik, et mitte anda oma otsustega hoogu elukalliduse tõusule ja majanduse stagneerumisele. Iga Eesti valitsus eesmärk peaks olema püüelda majanduskasvu poole, mis on minimaalselt 3% aastas. Vastasel korral me üksnes kaugeneme Lääne-Euroopast. Üksnes toetades Eesti ettevõtete üleminekut kõrgema tootlikkusega tegevuste juurde ja andes juurde kindlustunnet investeerida, on meil võimalus päriselt kasvada ja rikkust koguda.

Kui Eesti tööstuse lisandväärtus töötaja kohta oleks samal tasemel EL27 tööstusettevõtete keskmisega (2022.aastal oli see 58% EL27 keskmisest), siis oleks Eesti sisemajanduse kogutoodang vähemalt neljandiku võrra suurem (Statistikaameti andmetel oli Eesti SKT 2022 aastal jooksevhindades ca 36 miljardit eurot). Kusjuures valitsuse „Tööstuspoliitika 2035“ dokument, mis kiideti heaks alles sel sügisel, seab eesmärgiks:  „Meie majanduskeskkond on konkurentsivõimeline ja stabiilne (sealhulgas sisendmaksud nagu keskkonna-ja energiatasud ning siseriiklikud toetused on konkurentsivõimelised, tagatud on vajalik infrastruktuur)“. Samas dokumendis lubatakse otsuste tegemisel arvestada tööstusettevõtetega. Kurb on tõdeda, et paber kannatab kõike ja tegelikud sammud ning päevapoliitilised otsused viivad meid seatud eesmärgist aina kaugemale. Kaasamisest ja kuulda võtmisest ei maksa siinjuures üldse rääkida.

Niisiis, oravad, jaanalinnu mängimise asemel, tuleb jalad kõhu alt välja võtta, tegelikkusele otsa vaadata ja tegutsema hakata. Vaadake kasvõi üle lahe soomlaste poole, kus oma majanduse toetamiseks planeeritakse mahukat nelja miljardi suurust investeeringute programmi, selmet tegeleda soovmõtlemisest tuleneva loitsimisega: „Kõik on hästi ja aina paremaks läheb“.

Majandus ei ole raketiteadus. Kui majanduse põhimõisted ja reeglid selgeks teha, ei ole keeruline langetada reaalselt kasu toovaid otsuseid. Paha ei teeks ka erialaorganisatsioonide, kes igapäevaselt riigieelarvet täidavad, soovituste kuulamine.

Erasektoris oleks valitsus päevapealt vallandatud

Vanarahvas armastas öelda „Pessimist on see, kes näeb eemalt tark välja, aga optimist see, kes asjad ära teeb.“ Meie valitsusliikmete igapäevase sõnavara hulka kuuluvad fraasid: „väga keerulised ajad“, „rasked otsused“, „eelmiste valitsuste tegemised ja tegemata jätmised“ jne. Paratamatult jääb mulje, et võimule on saanud pessimistid, kes lootusetuse ja hirmu külvamise varjus loodavad sarnaste argumentidega õigustada terve mõistusega vastuolus olevaid otsuseid ja nende tagajärgi. 

Huvitav, millisel valitsusel on kerge olnud? Ajad ja väljakutsed võivad olla erinevad, aga valitsust, mille töölaual pole hunnik lahendamata probleeme, pole olnud ega tule ka. See on iga ministri palga sees, et selge peaga käised üles käärides, ilma nurina ja hirmutamiseta seista Eesti inimeste ja ettevõtluse käekäigu eest, mitte majandusolukorda ignoreerides pimesi edasi rühkida hirmkalli valimislubaduse täitmisega. 

On keeruline ette kujutada, kui sellist lootusetust ja kõiki teisi süüdistavat kultuuri viljeleks oma kollektiivis erasektori juht. Targad omanikud laseksid taolise juhtkonna päevapealt lahti, et ennetada töötajate laialijooksmist, motivatsiooni langust ja ettevõtte pankrotti. Seega pole ehk palju nõuda, et riigijuhtide igapäevases sõnavaras domineeriksid hoopis mõtted: „Meil on plaan, kuidas kasvatada Eesti inimeste ja riigi jõukust ning me järgime seda hoolega“, „ Me saame hakkama“, „Me hoolime oma inimestest“, „Me oleme valmis kuulama ja katsetama. Me mõistame, et vanad dogmad täna enam ei kehti, ühiskond on muutunud ja me otsime uusi lahendusi“.

Majanduslikult jõukas rahvas ja riik ei ole importkaup. Seda saab luua üksnes kohapeal ja kohapealsest materjalist. Selleks tuleb majanduse edendajaid kuulata, mitte neid kahepäevaliste kooskõlastusaegadega vaigistada.

Muutused leiavad aset seal, kuhu suunad oma mõtted, pilgu ja teod. Kas fookus on eesmärgil saada ükskõik millise hinnaga tulud-kulud kiiresti tasakaalu või hoopis pikaajalisel plaanil kasvatada Eesti rahva heaolu ja riigi jõukust? Olenevalt eesmärgist on lahendused kardinaalselt erinevad. Heaolu ja jõukuse kasvatamine eeldab oskust ja soovi mõista, millised otsused toovad perspektiivis raha juurde, millised hoopis vähendavad? Valituse valikud, mis kehtestavad uusi makse, tõstavad olemasolevaid, lisaks kõikvõimalikke tasusid ja riigilõive, vähendavad pikas vaates ettevõtete konkurentsivõimet ning peletavad eemale investeeringuid, mis tähendab kokkuvõttes eelarvele hoopis miinusmärki.

Samamoodi tuleb küsida, kas otsus loobuda Osaka Expol osalemisest suurendab või vähendab perspektiivis riigi jõukust? Või otsus kolida Kliimaministeerium teistesse ruumidesse ja maksta lepingu ennetähtaegse lõpetamise eest trahvi pea pool miljonit eurot? Raha ei ole maailmast ega ka Eesti riigist otsa saanud. Küsimus on valikutes ja oskuses näha pikemat perspektiivi.

Tänane majandus ei ole üle kuumenenud, mida peaks intressi- ja maksutõusudega ravima hakkama. Pandeemiast tingituna ja geopoliitiliste olude tõttu on pakkumine vähenenud ja tarneahelad muutunud. Otsitakse võimalusi tuua tootmist tarbimisele lähemale ja leida uusi tooraine ning kütuste tarnekanaleid, mis aga on oluliselt kallimad. Samuti mõjutab majandust prognoosimatu elektrihind. 

Maksutõusudega viiakse majandusest rohkem raha ära, kui sinna pannakse, mis toob kaasa töökohtade kadumise ja tarbimise vähenemise, mis omakorda vähendab maksulaekumisi. Kas tõesti tahame sellist nõiaringi? 

Neljaliikmelise pere ühe nädala toidukorv oli käesoleva aasta septembris üle 40% kõrgem kui kaks aastat tagasi samal ajal (Eesti Konjunktuuriinstituut 2023; 2023. a 116,28 eur ja 2021. a 82,14 eur) ja see ei odavne, vaid planeeritavate maksutõusudega kallineb veelgi. Meie keskmine ostujõud on tagasi viie aasta taguses ajas ja vaatamata sellele, et reaalpalk on mõnevõrra tõusnud, jääb peredel igapäevasteks kulutusteks raha oluliselt vähem kätte. 

Makse olevat vaja tõsta selleks, et vähendada eelarve defitsiiti. Seda väidet ei saa aga tõsiselt võtta. Esiteks, maksude tõstmise tulemusena kiireneb inflatsioon ja pidurdub majandus, mistõttu laekub perspektiivis vähem makse ka riigieelarvesse. Need, kes väidavad, et ei käibemaksu aga ka keskkonnatasude tõusud ei tõsta inflatsiooni, on kas majandusküsimustes küündimatud või valetavad.

Teiseks, ei julgeta välja öelda, et maksude tõstmine on maksuküüru kaotamise hind. Selle asemel, et tunnistada, et see väga kallis, ent riigi jõukust ja rahva heaolu mitte kasvatav tegevus tuleks ära jätta, püütakse jäärapäiselt rääkida musta valgeks. Tänaseks on vast igaüks aru saanud, et tarbimismaksude tõusu tõttu kaotavad kõik Eesti inimesed, kuigi tegelikkuses maksavad oma sissetulekust ära proportsionaalselt enam need, kelle palgast põhiline osa kulub elamiseks. Kui võrrelda meie olukorda naabritega, siis Eesti 3% jõukamaid teenib umbes sama palju kui Soome 5% jõukamaid, kuid 5% Eesti vasemaid teenib juba täna kaks korda vähem, kui 5% Soome vaesemaid. Tarbimismaksude tõus suurendab seda vahet veelgi. 

Tulles tagasi mõtte juurde, et majanduslikult jõukas rahvas ja riik ei ole importkaup ning jõukust saame luua üksnes kohapeal, siis peaks meie riigi valitsuse fookus olema kogu oma rahva jõukuse ja toimetuleku kasvatamisel. Absoluutselt iga otsust tehes tuleks seda eesmärki silmas pidada ja „kraadida“.

Tasub meeles pidada, mida valitsuserakonnad meile enne valimisi lubasid: oravad makse mitte tõsta, Eesti 200 automaksu mitte kehtestada ja sotsid ebavõrdsust vähendada. Kohe peale valimisi heideti need lubadused kõrvale, lootes hirmutamise ja „kõik teised on süüdi“ retoorikaga inimeste iseseisva mõtlemise võimet halvata ja pahameelt uinutada. Aga ükskord plahvatab vimm, mis kogunenud salaja.

Soovin kutsuda meie valitsust mõistusele jätta ära planeeritavad maksutõusud ja maksuküüru kaotamine ning keskenduda oma otsustes ja tegevuses sellele, mis aitab turgutada meie ettevõtete kindlustunnet homse päeva ees, soovi investeerida tootlikkuse kasvu ja arendustegevusse, mis tõstab Eesti rahvusvahelist konkurentsivõimet ning lõppkokkuvõttes parandab meie inimeste elujärge ja tõstab heaolu.

Absurditeater nimega valitsus

Valitsuse võit kätkeb endas enneolematut kaotust

Viimastest parlamendivalimistest, millele eelnenud debattides lubati taaskord tõsta õpetajate palgad 120 protsendini. Eesti keskmisest on möödas napp kümme kuud ja ennäe, olemegi olukorras, kus õpetajad streigivad, majandus on sügavas stagnatsioonis ning riigikassa tühi. Parafraseerides tuntud lastefilmis „Nukitsamees“ kõlanud metsamoori, oli paar päeva enne valimisi justkui kõik üle ja mõned päevad peale valimisi, kõik puudu. Sajad miljonid, mis kuluvad aastas hirmkalli ja ühiskonna sidusust mitte toetava valmislubaduse- maksuküüru kaotamiseks, on olemas, aga kümme miljonit õpetajate palkade tõusuks mitte. Kas pole küsimus mitte prioriteetides?

Valitsusliikmete meediavahendusel toimuv omavaheline sõnasõda ja peaministri soovitus hakata õpetajatel automaksu eestkõnelejateks meenutab nukravõitu absurditeatrit, millele parku oleme kõik pileti ostnud. Meie rahaga etendatakse laval halvasti dramatiseeritud ja hooletult ette kantud lavatükki. Mul on siiralt hea meel, et õpetajad otsustasid seljad sirgu lüüa ja selgelt välja öelda: „Meile aitab!“. Streigiotsusele  eelnesid arvukad võimaluste andmised, et näitetrupp nimega „valitsus“ ennast kokku võtaks ja vabanduste asemel, miks ei saa õpetajaskonnale antud lubadust täita, lahendusi otsiks. Vana juttu sellest, et meie koolivõrk vajab korrastamist ja palgaraha allikad peituvat seal, ei saa kuidagi tõsiselt võtta.

Esiteks, koolivõrku ei korrastata ühe aastaga, see on pidev ja ajas muutuv protsess ehk nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa. Koolivõrgu arendamisega peavad nii kohalikud omavalitsused kui ka riik pidevalt tegelema, kuid kohe kindlasti pole õiglane panna koolivõrgu vahendeid ja õpetajate palgaraha ühte patta. Sellisel juhul ei teki raha palkade tõstmiseks mitte kunagi, ikka on vaja veel optimeerida ja „korrastada“. Teiseks, haridussüsteemi optimeerides, tuleb silmas pidada, et ei haridus ega ka tervishoid ole valdkonnad, mida saab rajada lühiajalisel kulu-tulu põhimõttel. Mõlema puhul kaasnevad iga otsusega sotsiaalmajanduslikud mõjud, mille puhul kehtib reegel „Kümme korda mõõda, üks kord lõika“.  

Loosungiga “Maakoolid kinni!” ei saavuta me muud, kui seda, et maapiirkonnad tühjenevad veelgi tempokamalt inimestest, sest lapsevanemad teevad oma otseseid laste huvisid silmas pidades ja seda pikaajalise vaatega. Kui käib pidev jutt selle ümber, et maakoolid on kallid ja ei tasu riigile ära, siis jätab noor pere pigem maale kolimata või otsib uue kodu linna, isegi kui töökoht ja soov maal elada on olemas. See kõik aga ei teeni pikaajaliselt ei Eesti julgeoleku- ega demograafilisi huve. Inimeste heaolust rääkimata.

Mis puutub õpetajate poolt lisaks palgale välja toodud murekohtadele suurest töökoormusest ja  kvalifikatsioonist mitte sõltuvast palgast, siis nendes küsimustes saavad lisaks Haridus-ja Teadusministeeriumile palju ära taha kooli juhtkond koostöös kohaliku omavalitsusega. Oluline on, et pedagoogide koormuse arvutamisel, arvestatakse asjaoluga, et järjest suuremat väljakutset pakuvad meie õpetajatele nii erivajadustega kui ka eesti keelt mitte rääkivate laste arvu kasv klassides.  Need lapsed vajavad, aga eraldi tähelepanu ja pingutust, mis omakorda eeldab, et õpetajal jääb aega nii tunniks ette valmistamiseks kui ka eneselaadimiseks. Kurnatud ja läbipõlenud inimene teeb kurja oma tervisele ning ei ole võimeline pakkuma oodatud hoolt ja tähelepanu.  Ma pole isiklikult veendunud, kas õpetaja palk peaks eristuma tööstaaži poolest, kuid selles olen küll veendunud, et õpetaja kutse peaks selle omandamist motiveerivat lisatasu tooma. 

Juhul, kui streik lõpeb ilma kokkuleppeta ja sedamoodi paraku hetkel paistab, siis kaotajaks on kogu ühiskond, mitte üksnes õpetajad. Ainuke võitja on ehk valitsus, kes on asetanud ennast juba mõnda aega tagasi ühiskonnast väljapoole. Inimesel, kes on lüüa saanud, stressis ja murekoormaga rusutud, on keeruline olla empaatiline, osavõtlik ja tähelepanelik. Samas, just seda me lisaks õppeaine andmisele, õpetajatelt ootame. Ootame, et nad toetaksid ja hooliksid. Olen mures, et täna valitsuse hoolimatusest tuleneva tegevusetuse ja kangekaelsuse vilju näeme aastate pärast ning seda rahanumbriga mõõta pole enam võimalik. 

Soolisest võrdsusest

Üheksakümnendatel istusid kaks meest, üks soomlane ja teine eestlane maha, et valida juhti oma harukontorile Riias. Kuna tegu oli ehitusmaterjalide müügiga tegeleva ehk siis meheliku valdkonnaga, otsustati ühel meelel, et otsitakse meessoost juhti. Niisiis, elimineeriti kandidaatide CV-de hulgast naised ja kutsuti vestlusele sõela läbinud meessoost isikud.

Kõik sujus tõrgeteta kuniks sisenes ruumi kandidaat, kes ilmselgelt ei meenutanud meest. Oli hoopis lühikest kasvu õbluke naisterahvas. Eksitus sai juhtuda, sest läti nimed olid härrastele tundmatud ja ekslikult peeti Dace nime mehele kuuluvaks. Viisakate inimestena otsustati kandidaat siiski ära kuulata, mitte ukselt tagasi saata. Ja mida oleks mõistliku olnud ärasaatmise kohta öeldagi? 

Loo kulminatsioon on selline, et olles ära kuulanud kõik kandidaadid, otsustas tandem, endalegi suureks üllatuseks, valida üksuse esimeseks juhiks sellesama naisterahva Dace. Ta oli lihtsalt oma oskuste, hariduse ja võimete poolest parim kandidaat. Dacest kujunes väga edukas juht ja ta töötas ettevõttes pikki aastaid.

Usun, et sellest näitest julgustatuna, pakuti minule aastaid hiljem võimlaus kandideerida samale positsioonile Eestis. Ma kandideerisin ja võitsin. Kas mina või Dace oleksime saanud antud ametikoha tänu sellele, et EL nõuete tõttu on erasektoris palgad avalikud. Kindlasti mitte. Sellel puudub igasugune mõju aitamaks rohkem naisi juhtivatele kohtadele.

Millel siis oleks mõju, sest fakt, et Eestis ja ka mujal maailmas, on endiselt vähe naisi nii tippjuhi ametis kui ka ettevõtete nõukogudes, on ju tõsi?

Olime aastaid Dacega kaks naist pea 100 mehe hulgas, kui osalesime suure rahvusvahelise kontserni iga-aastasel juhtide kokkusaamisel. Muutus hakkas toimuma, kui börsiettevõtte juhtkond võttis vastu otsuse, et nad soovivad jõuda 30/70 suhteni erineva soo esindatuses organisatsiooni juhtkondades üle maailma. Selline teadlik ja täiesti vabatahtlik algatus muutis tõesti aasta-aastalt pilti kirjumaks. Seda tehti, mitte kohustuse tõttu, vaid mõisteti, et selline lähenemine on ettevõttele kasulik ja aitab kaasa paremate tulemuste saavutamisele.

Olen hämmingus, et tänapäeval soovitakse Euroopa Liidu tasemel erasektorit hakata sundima välja töötama selgeid palgasüsteeme, neid töötajatele tutvustama ja selgitama ning maksma sarnase väärtusega tööd tegevatele inimestele samaväärset tasu. Need on ju elementaarsed 21. sajandi juhtimiskompetentside hulka kuuluvad tegevused! Juhin tähelepanu, et kohustus maksta võrdväärse töö eest inimestele sama tasu hoolimata nende soost, on ka Eesti seadustes kirjas olnud juba aastakümneid.

Sellised organisatsioonid, kes neist kinni ei pea, ei saa olla ka pikaajaliselt edukad, sest tänapäeva töötajad lihtsalt ei aktsepteeri 19. sajandisse jäävat käitumist. Vähemalt mitte head töötajad, keda tikutulega taga otsitakse ja kelledest sõltub organisatsiooni edukus. Veelgi enam, edukad ettevõtted teavad väga hästi, et neile on kasulik kujundada nii otsustajate ringi kui ka meeskondi laiemalt, selliselt, et seal oleks esindatud mitte üksnes erinev sugu, vaid ka vanus. Niisiis, 19. sajandisse jäävate juhtimisvõtetega organisatsioonid jäävad lihtsalt varem või hiljem konkurentsis alla. Uus põlvkond, kes on peale kasvamas, ei aktsepteeri diskrimineerimist mingil tasemel ja lihtsalt lahkub sellisest ettevõttest varem või hiljem, rääkimata sellest, et innustunud töötamist sellises keskkonnas ei leia.

EL tasemel selliste regulatsioonide panemine erasektorile on minu arvates selgelt üle pingutatud bürokraatia ilming, mille vastu tuleks seista. Seda enam, et näeme taas katset Eestis kehtestada rangemaid reegleid kui Brüssel soovitab – tuues kohustuse ka alla 100 töötajaga ettevõtetesse. See on samm rohkema, mitte vähema bürokraatia poole, mida ettevõtlus sujuvaks toimimiseks vajab.

Küll, aga pole mul midagi selle vastu, kui näiteks riigiettevõtete nõukogude ja riigiasutuste juhtkondade personalivaliku puhul järgitaks mitmekesisuse printsiipi. Seda nii sooliselt kui ka vanuseliselt. Eeskuju on nakkavam, kui me arvata oskame ja avalik sektori rolli siin ei tasuks alahinnata. Näiteks minu tütar, olles 13-14 aastane ja kirjutades EV aastapäeva kõnet oma koolitööna, pani sinna uhkusega sisse fakti, et meie president on naine. See oli tema jaoks oluline. Kahjuks oleme samas näinud, et ametisolevas valitsuses on astutud naiste esindatusega samm tagasi võrreldes eelmise, Isamaa osalusel sündinud koalitsiooniga.

Sarnased vaated mitmekesisusele peaksid olema ka teistes riigi poolt rahastatud asutustes. Näiteks veel aasta tagasi juhtisid ETV poliitika debatte üksnes keskealised mehed, mistõttu pidin vaatajana nii mõnigi kord taluma ekraanil toimuvat „kukepoksi“. See riivas silma ja kõrva kohe väga. Õnneks on tänaseks olukord muutunud ja selle tulemusena poliitikasaade nii sõnas kui pildis tasakaalukam.

EP Kandideerimise kõne

Nii nagu NATO on sõjaline liit, loodud tema liikmeid ühise löögirusikana kaitsma, on Euroopa Liit eelkõige majandusliit, loodud toetama, aitama ja ühtselt panustama liikmesriikide majanduse arengusse, jõukuse ja heaolu kasvu.

Eesti on kuulunud EL 20 aastat ja olen kindel, et aeg on küps lasta lõplikult lahti õpipoisi, selli rollist ning võtta vastu meistri staatus, küsides, mida meie saame teha EL jaoks, selmet, mida EL saab meile anda.

Meistriks olemine eeldab julgust, tarkust ja visadust olla eestvedaja, suuna näitaja algatustele, mis teenivad Eesti rahva heaolu ja jõukuse kasvu ning hakata julgelt vastu neile, mis seda ei tee.

EL saab olla tugev ja ühtne üksnes siis, kui iga tema liikmesriik on jõukas ja, mille kodanikud tunnevad, et neist hoolitakse ja nendega arvestatakse. Iga valitud saadiku ülesanne on seista oma riigi ja rahva huvide ja hea käekäigu eest, olles oma rahva hääl Euroopas.

Soovin olla Eesti hääl Euroopa Parlamendis, panustades aastate jooksul nii era-kui ka avalikus sektoris omandatud majanduskompetentsi Eesti rahva ja riigi teenimisse. Olen veendunud, et meie riigi tarkus ja kogemused Euroopa Parlamendis ei teeni üksnes Eesti huve, vaid teevad ka Euroopa tugevamaks. 

Arengule suunatud mõttelaad

Stanfordi ülikooli uuringu järgi suudavad paremaid tulemusi saavutada need üliõpilased, kelle meelest saab oma intelligentsust arendada kui need, kelle meelest on intelligentsus fikseeritud. Samad positiivsed mustrid jätkuvad ka täiskasvanueas.

Arengule suunatud mõttelaadiga (ingl. Growth mindset) ettevõttes on töötajad 34% tõenäolisemalt ettevõtte suhtes tugevama omanikutundega ja pühendunumad.

Organisatsioonid, teenused ja tooted muutuvad üha sarnasemaks. Sa ei tea kunagi, kus ja millal uus konkurent sünnib. Aina suuremat rolli konkurentsieelise saavutamisel mängib disain, teenindus ja imidž ehk mittemateriaalsed asjad, mida on keeruline kiiresti järele teha. Neid mõtlevad välja ja annavad unikaalsuse inimesed. Seega, tänapäeva juhtide põhiülesandeks on vallandada inimestes parim, soodustada õppimist ja arengut ning tahet panustada ettevõtte kasvu.

Oskus inimesi ligi meelitada ja motiveerida iga päev tööle tulles oma süda ja mõistus kaasa võtma ning sinu heaks rakendama, tagab unikaalsuse, millest sõltub firma edu. See aga eeldab juhilt oskust olla eelkõige eestvedaja, innustaja, visionäär. Kaasaegne edukas juht oskab saavutada tavaliste inimestega ebatavalisi asju ja hoida ka staarid motiveerituna. Võimaldada inimestel õppimist ja arengut, mängib siinjuures võtmerolli.

„Kui sa arvad, et kompetentsus on kallis, eks proovi siis läbi lüüa ebakompetentsusega“, on öelnud veebiagentuuri Icon Medialab asutaja Stael von Holstein.

Õppimine ja teadmiste pidev ülekandumine ei tule automaatselt, seda tuleb juhtida ja korraldada. Kui tahad ligi meelitada ja kinni hoida parimaid töötajaid, pead neid koolitama ja esitama väljakutseid. See, mida töötajad tööandja juures otsivad, on pidev investeerimine nende karjääri ja arengusse.

Erinevus õppimise, töötamise ja elamise vahel on kadunud – need on üks ja sama asi.

Siinjuures muretseda ei tasu sellepärast, et töötajad, kelle oled välja koolitanud, töölt lahkuvad. Muretseda tuleb nende pärast, keda sa ei koolita ja kes kuhugi ei lähe.

 

Arengule suunatud mõttelaadiga ettevõtte töötajad ütlevad, et:
  • 47% suurema tõenäosusega, et nende kolleegid on usaldusväärsed;
  • 34% suurema tõenäosusega, et tunnevad ettevõtte suhtes tugevat omanikutunnet ja on pühendunumad;
  • 65 % suurema tõenäosusega, et nende ettevõte toetab riskide võtmist;
  • 49 % suurema tõenäosusega, et nende ettevõte soodustab innovatsiooni.

Mida emotsionaalselt nõudlikum töö, seda empaatilisem ja suuremat tuge pakkuvam peab olema juht. 50-70% sellest, kuidas töötajad tajuvad oma organisatsioonis valitsevat õhkkonda, sõltub ühe inimese – liidri, tegevusest. Liidrite emotsionaalne seisund ja tegevus mõjutab seda, kuidas inimesed ennast töökohal tunnevad ja milline on töö tulemuslikkus.

Emotsioonid on nagu liim, mis hoiavad inimesi meeskonnas koos ja seob neid kogu organisatsiooniga.

Emotsionaalselt intelligentsete liidrite entusiasm ja kirglik suhtumine heliseb vastu kogu grupis. Sellise liidri all tunnevad inimesed ennast hästi. Nad jagavad oma mõtteid, õpivad üksteiselt, võtavad üheskoos vastu otsuseid ja seovad ennast emotsionaalselt teistega. See omakorda annab tööle sügavama mõtte. Kui firma annab reaalse tähenduse inimese tööle, vabaduse ja ressursid nende ideede teostamiseks, siis on hea seal olla.

Kui sa aga koolitad inimesi, kuid kohtleid neid kui nõrgamõistuslikke või lihtsalt inimressurssi, siis lahkuvad parimad. Koolitus ilma isikustamata tähendab, et koolitus on kulu, mitte investeering. Seega, me liigume üks-ühele juhtimise suunas. Erinevaid inimesi motiveerivad erinevad asjad ja ainus viis väljaselgitamiseks, on neid kuulata.

Näiteks, kui vaadata inimeste käitumiseelistusi läbi isiksuse testide, siis sõltub kõik sellest, kuidas saadud infot töötaja tugevuste ja nõrkuste kohta kasutada.

Kas  toetume potentsiaali mõõtmisel liiga tugevalt „kaasasündinud” tugevustele ja nõrkustele ning pärsime sellega inimeste õppimist ja arengut, lubamata katsetada ja vigu teha?

 

Filosoof Ludwig Wittgenstein väidab: „Kui inimesed ei teeks rumalusi, ei sünniks iial midagi arukat“. Kaasaegse, eduka ettevõtte kultuur peab olema erandlikult kõrge sallivusega vigade suhtes. Pole ebaõnnestumist, pole arengut. Ainus viis mitte ebaõnnestuda, on mitte üritada. Jaga auhindu parimatele ebaõnnestujatele, sest nad proovisid ja said väärtuslikku kogemust. Õhuta neid seda teistega jagama.

Olukorras, kus tööjõudu napib, rääkimata kvalifitseeritud töötajatest, on inimestel valikuvõimalus ja neid tuleb kohelda kui vabatahtlikke. Nad eelistavad töötada ettevõttes, mis sobib kokku nende endi väärtushinnangutega, on huvitav töötada ja panustatakse  arengusse.

Seega juhtimine numbrite järgi on ajalugu. Numbrid on vaid info taustal. Juhtimine hirmu kaudu ei toimi ja kui toimib, siis oled valinud valed inimesed. Pikaajalist edu ja konkurentsieelist sellisel moel  saavutada, pole tänapäeval võimalik. Ainuke viis, kuidas olla teistest parem, kiirem, innovaatilisem ja kokkuvõttes tulemuslikum, on seada juhtimises esikohale inimesed.

Kui juhid, siis tee seda hästi.

Juhi töö on raske. Loomulikult mitte füüsiliselt, vaid vaimselt ja eelkõige emotsionaalselt. Vastutus ja pinge on suur. Uuringud näitavad, et 50-70% sellest, kuidas töötajad tajuvad organisatsioonis valitsevat õhkkonda, sõltub ühe inimese-liidri-tegevusest. Juht on eeskujuks, moraalseks majakaks, inimeseks, kelle iga sammu jälgitakse ja kellega ennast samastatakse. Juht peab alati olema vormis ja „kohal“. See väsitab ja kulutab. Põletab läbi. Seega pole midagi imestada, kui Fortune  Leadership Next’s esitatud Deloitte uuringu järgi tõdes 76% juhtidest, et pandeemia on mõjutanud nende füüsilist ja vaimset tervist ja tervelt 69% neist kaalub töölt lahkumist.

Juhi emotsionaalsest seisundist ja tegevusest sõltub kõik. Nii see, kuidas inimesed ennast töökohal tunnevad, kui inspireeritult ja „sära silmis“ tegutsevad kui ka see, kas nad antud ametis püsivad. Tullakse ju tööle ettevõttesse ja lahkutakse juhi juurest… Pikaajaliselt häid tulemusi toov juhtimine läbi hirmutamise ja ähvardamise ei tööta. Ja kui töötab, siis on palgatud valed inimesed. Uskuge tulemus on väga erinev, kui probleemi lahendus tuleb rühma loominguliste inimeste poolt, kui siis, kui antakse lihtsalt korraldusi ja öeldakse, mida teha.

Pingete ja stressirohkes keskkonnas puudub innovatsioon ja vaba tahe panustada ühiste eesmärkide saavutamiseks. Varem või hiljem selline ettevõte kaotab konkurentsis ja hääbub. Tänapäeva dünaamilises majanduses on töötajate loominguliste annete ja vaba tahte avaldumises üliolulisteks tegevjuhi kriitilisteks omadusteks empaatiavõime ja oskus juhtida oma emotsioone ning energiat. Oskus olla kogu aeg „kohal“, kuid samas osata oma energiat taastoota ja ennast säästa. Autokraatlike, kõiketeadvate tegevjuhtide, kes istuvad nurgakontoris ja jagavad käske, aeg on lootusetult möödas. Sealjuures on kõige hävitavam töö moraalile ja motivatsioonile ülemuse kohatu kriitika, mida tunnetatakse ebaõiglasena ja isiklikuks minek. Samas emotsionaalselt intelligentsete liidrite entusiasm ja kirglik suhtumine heliseb vastu kogu grupis. Sellise juhi all tunnevad inimesed ennast hästi. Nad jagavad oma mõtteid, õpivad üksteiselt, võtavad üheskoos vastu otsuseid ja seovad ennast emotsionaalselt teistega. See omakorda annab tööle sügavama mõtte.

Juhi emotsioonid on nagu liim, mis hoiab inimesi meeskonnas koos ja seob neid kogu organisatsiooniga. Organisatsioonidel, kus eksisteeris usaldus ja entusiasm juba enne pandeemiat, oli oluliselt lihtsam minna üle ka tulemuslikule kaugtööle pandeemia ajal. Usaldust ei looda keerulistel aegadel, vaid headel.

Inimesi tuleb kohelda, kui vabatahtlikke. Tuleb mõista, et eeldus, kus elu mõte seisnes karjääriredelil ronimises, tervise ja suhete arvelt, kahaneb väga kiiresti. Seetõttu pole ime, et empaatia ja oskus töötajaid innustada, toetada nende arengut ja loovust, pole oluline mitte ainult inimlikus mõttes, vaid ka ettevõtte edu mõttes. Lojaalsus aeti vanasti segi passiivse kuulekusega. Tänapäeval ei ole inimesed enam lojaalsed orjalikus mõttes. Vähemalt edukates ettevõtetes. Tänane arusaam on, et süsteemi võib vaidlustada ja otsuseid kahtluse alla seada, olemata sealjuures ebalojaalne. Pigem vastupidi.

See kõik nõuab juhtimist, mille keskmes on soov inimesi võimestada ja innustada, tagamaks oskused ja soov teha ise operatiivseid otsuseid, selmet jääda ootama korraldusi ning käske.

Seega me liigume üks-ühele juhtimise suunas. Erinevaid inimesi innustavad erinevad asjad ja ainus viis välja selgitada, mis täpselt, on neid tunda õppida ja kuulata. Üks levinuim vahend, mis aitab juhil nii oma töötajate kui ka iseenda käitumiseelistusi ning motivaatoreid paremini mõista, on DISC-analüüs. Seda võib kasutada nii üksikisiku käitumise kirjeldamiseks kui ka inimese sobivuse hindamiseks ametikohale, töörolli või meeskonnatöösse. DISC-metoodikal põhinevaid isiksuseanalüüse on tänaseks tehtud enam kui 100 miljonit üle maailma ja Eestis ca 100 000. Oma isiklikest kogemustest juhi, koolitaja ja konsultandina, võin väita, et tegu on suurepärase instrumendiga, mis aitab ennast ja teisi tundma õppida, paremini mõista, arendab emotsionaalset intelligentsust ning toetab läbi selle koostööle ja tulemuslikkusele suunatud tegevust kogu organisatsioonis. Kindlasti soovitan DISC-analüüsi teha enne töötajatega toimuvaid arenguvestlusi, kuna lisaks sellele, et analüüs aitab välja selgitada, kas töötaja on rakendatud organisatsioonis õigel kohal ja parimal moel, kasutades ära tema käitumiseelistusi, mõõdab see ka frustratsiooni. Läbi selle teadmise tekib võimalus töötajaga ausalt, südamest-südamesse rääkida, ennetades läbipõlemist, tööl „tiksumist“ või lahkumist.

Kui juht hoolib oma töötajatest, siis hoolivad töötajad nii ettevõttest kui selle klientidest. Sellised töötajad, aga kes hoolivad, teevad ettevõtte edukaks ja rikkaks. Kasutades metafoori: „Hobuse võib vee äärde viia, aga jooma ei saa teda sundida“, julgustan välja uurima, mis sinu inimesi inspireerib ja täiel rinnal tegutsema paneb. Organisatsiooni jõud on tema inimesed, inimeste jõud sõltub, aga juhist. Kui juhid, siis tee seda hästi.