Absurditeater nimega valitsus

Valitsuse võit kätkeb endas enneolematut kaotust

Viimastest parlamendivalimistest, millele eelnenud debattides lubati taaskord tõsta õpetajate palgad 120 protsendini. Eesti keskmisest on möödas napp kümme kuud ja ennäe, olemegi olukorras, kus õpetajad streigivad, majandus on sügavas stagnatsioonis ning riigikassa tühi. Parafraseerides tuntud lastefilmis „Nukitsamees“ kõlanud metsamoori, oli paar päeva enne valimisi justkui kõik üle ja mõned päevad peale valimisi, kõik puudu. Sajad miljonid, mis kuluvad aastas hirmkalli ja ühiskonna sidusust mitte toetava valmislubaduse- maksuküüru kaotamiseks, on olemas, aga kümme miljonit õpetajate palkade tõusuks mitte. Kas pole küsimus mitte prioriteetides?

Valitsusliikmete meediavahendusel toimuv omavaheline sõnasõda ja peaministri soovitus hakata õpetajatel automaksu eestkõnelejateks meenutab nukravõitu absurditeatrit, millele parku oleme kõik pileti ostnud. Meie rahaga etendatakse laval halvasti dramatiseeritud ja hooletult ette kantud lavatükki. Mul on siiralt hea meel, et õpetajad otsustasid seljad sirgu lüüa ja selgelt välja öelda: „Meile aitab!“. Streigiotsusele  eelnesid arvukad võimaluste andmised, et näitetrupp nimega „valitsus“ ennast kokku võtaks ja vabanduste asemel, miks ei saa õpetajaskonnale antud lubadust täita, lahendusi otsiks. Vana juttu sellest, et meie koolivõrk vajab korrastamist ja palgaraha allikad peituvat seal, ei saa kuidagi tõsiselt võtta.

Esiteks, koolivõrku ei korrastata ühe aastaga, see on pidev ja ajas muutuv protsess ehk nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa. Koolivõrgu arendamisega peavad nii kohalikud omavalitsused kui ka riik pidevalt tegelema, kuid kohe kindlasti pole õiglane panna koolivõrgu vahendeid ja õpetajate palgaraha ühte patta. Sellisel juhul ei teki raha palkade tõstmiseks mitte kunagi, ikka on vaja veel optimeerida ja „korrastada“. Teiseks, haridussüsteemi optimeerides, tuleb silmas pidada, et ei haridus ega ka tervishoid ole valdkonnad, mida saab rajada lühiajalisel kulu-tulu põhimõttel. Mõlema puhul kaasnevad iga otsusega sotsiaalmajanduslikud mõjud, mille puhul kehtib reegel „Kümme korda mõõda, üks kord lõika“.  

Loosungiga “Maakoolid kinni!” ei saavuta me muud, kui seda, et maapiirkonnad tühjenevad veelgi tempokamalt inimestest, sest lapsevanemad teevad oma otseseid laste huvisid silmas pidades ja seda pikaajalise vaatega. Kui käib pidev jutt selle ümber, et maakoolid on kallid ja ei tasu riigile ära, siis jätab noor pere pigem maale kolimata või otsib uue kodu linna, isegi kui töökoht ja soov maal elada on olemas. See kõik aga ei teeni pikaajaliselt ei Eesti julgeoleku- ega demograafilisi huve. Inimeste heaolust rääkimata.

Mis puutub õpetajate poolt lisaks palgale välja toodud murekohtadele suurest töökoormusest ja  kvalifikatsioonist mitte sõltuvast palgast, siis nendes küsimustes saavad lisaks Haridus-ja Teadusministeeriumile palju ära taha kooli juhtkond koostöös kohaliku omavalitsusega. Oluline on, et pedagoogide koormuse arvutamisel, arvestatakse asjaoluga, et järjest suuremat väljakutset pakuvad meie õpetajatele nii erivajadustega kui ka eesti keelt mitte rääkivate laste arvu kasv klassides.  Need lapsed vajavad, aga eraldi tähelepanu ja pingutust, mis omakorda eeldab, et õpetajal jääb aega nii tunniks ette valmistamiseks kui ka eneselaadimiseks. Kurnatud ja läbipõlenud inimene teeb kurja oma tervisele ning ei ole võimeline pakkuma oodatud hoolt ja tähelepanu.  Ma pole isiklikult veendunud, kas õpetaja palk peaks eristuma tööstaaži poolest, kuid selles olen küll veendunud, et õpetaja kutse peaks selle omandamist motiveerivat lisatasu tooma. 

Juhul, kui streik lõpeb ilma kokkuleppeta ja sedamoodi paraku hetkel paistab, siis kaotajaks on kogu ühiskond, mitte üksnes õpetajad. Ainuke võitja on ehk valitsus, kes on asetanud ennast juba mõnda aega tagasi ühiskonnast väljapoole. Inimesel, kes on lüüa saanud, stressis ja murekoormaga rusutud, on keeruline olla empaatiline, osavõtlik ja tähelepanelik. Samas, just seda me lisaks õppeaine andmisele, õpetajatelt ootame. Ootame, et nad toetaksid ja hooliksid. Olen mures, et täna valitsuse hoolimatusest tuleneva tegevusetuse ja kangekaelsuse vilju näeme aastate pärast ning seda rahanumbriga mõõta pole enam võimalik.